Läti valimiste eel: Moskvast raha saavad kanalid kütavad ühes Kremli-meelse partei ja populistidega hüsteeriat
Läti puhul, kus parlamendivalimised toimuvad sel laupäeval, kõlaks vastus teisele küsimusele, et tegu on väga ebatõenäolise variandiga. Vähemalt siis, kui see puudutab sotsiaalmeediat, sest uuriva ajakirjanduse keskus Re:Baltica on platvorme suvest alates jälginud ja mingeid veenvaid jälgi välissekkumisest ei olnud.
Teisalt pole Venemaal vaja millegi sellisega ka tegeleda, sest pingeid saab NATO ja Euroopa Liidu idapiiril palju vähema vaevaga tekitada. Veerand Läti veidi alla kahest miljonist elanikust kuulub venekeelse vähemuse hulka, kellest ühe hiljutise uuringu järgi vaatab 82 protsenti Kremli kontrolli all olevaid telekanaleid, mis Lätis vabalt levivad.
Ka on interneti on üle ujutanud esmapilgul sõltumatuna paistvad venekeelsed uudistesaidid, mis mitte ainult ei saa oma igapäevast teemade nimekirja Moskva propagandahiiglaselt Rossija Segodnjalt, vaid ka kuuluvad sellele.
Teemadest, millest kohalikud Moskvast raha saavad „aktivistid“ igapäevaselt neis portaalides kirjutavad, ei tule kunagi puudust ja tihti on selleks ka reaktsioonid nn Läti parteidele.
Kremli-meelsete lehekülgede suureks raevuallikaks on paremtsentristlik rahvuslik erakond Rahvuslik Liit (Nacionālā Apvienība), mis on teiste tsentristide ja paremtsentristidega parlamendist läbi surunud mitu kohalikke venelasi ärritanud algatust.
Üks neist lubab Läti koolidest õpetajaid ja direktoreid lahti lasta, kui nad on Läti riigi suhtes ebalojaalsed. Venekeelsed koolid tõlgendasid seda arusaadavalt enda sihikule võtmisena. Ka läks parlamendist läbi initsiatiiv, millega keelatakse Läti keskkoolides ja ülikoolides ära venekeelne õpe.
Need algatused said avalikult Kremli-meelse Läti erakonna Läti Vene Liidu (Latvijas Krievu Savienība) valimiskampaania nurgakivideks. Erakond ise on suutnud aga välja tulla üllatavalt kidura kampaaniaga nii sisu kui ka raha mõttes, arvestades, et partei peaks olema üks Kremli lemmikuid.
Vene koolide kõrval keskendus LKV kampaania Läti keskvalimiskomisjoni otsusele mitte lubada nende juhti Tatjana Ždanokat valimistele – Läti seaduse kohaselt ei saa avalikku ametisse kandideerida kommunistliku partei liige, kes ei loobunud iseseisvumise järel liikmelisusest.
LKS-i kolmas toetuse allikas on sündmused, mida nad omaenda propaganda abil loovad. Kui Läti julgeolekujõud võtsid Kremlist raha saava aktivisti Aleksandr Gaponenko sotsiaalvõrgustikus valede eest vahi alla – mees väitis, et Läti tahab NATO-le pugemiseks luua Riia keskstaadionil venelastele koonduslaagri – kujutas venekeelne meedia Gaponenkot ehtsa märtrina. Gaponenkole polnud see esimene kord vihakõne tõttu trellide taha sattuda.
Antud lähenemine paistab töötavat, sest kui usutlesin Riia progressiivse Vene kooli direktorit, väitis too veendunult ja vihaselt, et julgeolekupolitsei on sihikule võtnud vene koole kaitsvad inimesed. Sellest polnud ta kuulnudki, mille pärast Gaporenko tegelikult vahi alla võeti. Arvamusküsitluste järgi pole LSK seis siiski hea, erakond jääb alla viieprotsendise valimiskünnise.
Läti erakonnad on venekeelsed inimesi aastaid ignoreerinud, kes on selle tulemusel pöördunud oma ainsa võimaluse, venemeelse Koosmeele poole.
Koosmeel on Riiat üheksa aastat juhtinud ja praeguses valimisvõitluses põletanud nii palju avalikku raha raha, kui vähegi võimalik. Sel korral osalevast 16 parteist ja valimisliidust on enim kampaaniakulutusi teinud just Koosmeel.
Viimastel valimistel sai Koosmeel enim hääli (100 kohast 24), kuid jäeti valitsusest välja: eelkõige oli põhjuseks asjaolu, et parteid peetakse venemeelseks.
Koosmeel ei osalenud hääletusel, millegi mõisteti hukka Venemaa Krimmi annekteerimine, ka toetab erakond Euroopa ja USA Vene-vastaste sanktsioonide lõpetamist ja paar saadikut hääletas ka Magnistki seaduse vastu. Ükski neist ei aita Koosmeele puhul üldse kaasa võimalusele, et see pääseb kunagi valitsust moodustama.
Sel aastal lõpetas Koosmeel koostöölepingu Vene presidendi Vladimir Putini erakonna Ühtse Venemaaga. Ka üritas erakond häälte püüdmiseks uuendada kuvandit ja ehitada oma uus bränd üles kaasaegsele lääne sotsiaaldemokraatiale. Nii näiteks liitus Koosmeel europarlamendis sotsiaaldemokraatide ja demokraatide parteiperega, lisaks palkas partei endale appi USA vabariiklasest senaatorit John McCaini nõustanud USA poliitikakonsultandi.
Partei esimees Nils Ušakovs on viimaste aastate jooksul kulutanud enda sotsiaalmeedias reklaamimise peale ligi kaheksa miljonit eurot avalikku raha. Pärast seda, kui Re:Baltica avastuse päevavalgele tõi, esitas Ušakovs Re:Baltica peale kriminaalkaebuse.
Siiski on Koosmeelel praegu parim võimalus valitsusse saada, sest Trumpi-stiilis populistide esilekerkimine on avanud uksed, mida varem Läti poliitikas kindlalt suletuks peeti.
Erakonna Kam pieder valsts (KPV LV – Kellele kuulub riik) lõi kaks aastat tagasi endine näitleja ja hilisem parlamendisaadik Artuss Kaimiņš. Mees ise jõudis praegusesse parlamendikoosseisu väikepartei ridades, kuid saavutas kuulsuse parlamendikomisjonide istungeid ja parlamendiistungeid filmides ja neid otse eetrisse paisates.
Partei peamiseks sõnumiks on praeguse poliitikaeliidi lõhkiajamine, lubadus kahandada valitsus seitsme ministrini ja tõotus luua ametlik meediakanal, mis informeeriks avalikkust suletud uste taga tehtud valitsusotsustest.
KPV LV loodab, et tegelik toetus osutub laupäevastel valimistel praegustest küsitlustest kõrgemaks, sest erakond on populaarne Iirimaal ja Suurbritannias elavate lätlaste seas, kelle arvamus uuringutes ei kajastu.
Sarnaselt Ušakovsile üritavad KPV LV juhid võidelda nende ülepuhutud lubadusi ja valeväiteid paljastava ajakirjandusega sel moel, et proovivad jõuda kriminaaluurimiste avamiseni.
Valimiste peateemadeks on 16 osaleva partei tõttu killustumine ja Läti poliitikas 6 aastat domineerinud erakonna Ühtsus võimu lõppemine.
Paremtsentristlik Ühtsus lasi end sisetülidesse haarata ja on jõudnud olukorda, kus valimiskünnise ületamine on kõike muud kui kindel.
Endised Ühtsuse toetajad on loonud mitu uut parteid (näiteks Uus Konservatiivne erakond ja Läti Arengu Eest), mis on kõik asunud omavahel toetajate eest võitlema, et künnisest üle saada.
Kuigi Läti poliitikas on aastaid naljatamisi nimetatud suurima toetajaskonnag erakonnaks „Ma ei tea/Ma pole otsustanud“, on ebakindluse määr sel aastal enneolematult kõrgeks kasvanud. Nädal enne valimisi teatas 25,5 protsenti valijaist, et pole ikka veel otsustanud, kelle poolt hääletada.
