USA endine suursaadik Eestis CNN-ile: Trumpi retoorikat oli üha raskem mõista ja seletada
„On omamoodi kummaline, et enamik institutsioone, meie kaitseminister, välisminister, luurekogukond, korrakaitsekogukond räägivad endiselt meie institutsioonide ja meie huvide eest ja suuremas osas on sõnum vastavuses sellega, mis on olnud meie poliitika palju aastakümneid. Millega aga mul oli raske leppida, oli presidendi enda mitteajalooline retoorika ning lahknevus tema sõnade ja selle vahel, mida teised liidrid ütlesid. Minul muutus üha keerulisemaks seda seletada ja mõista,” ütles Melville.
„Ma olin USA suursaadik Eestis. Vähem kui 300 aasta jooksul on Eesti olnud 250 aastat Venemaa poolt okupeeritud. On suur tundlikkus nende idanaabri suhtes. Lahendus sellele geograafilisele väljakutsele, millega nad on silmitsi seisnud kogu oma ajaloo jooksul, oli saada osaks lääne institutsioonidest. Need on institutsioonid, mille USA ehitas ja mida juhtis palju aastakümneid. Eeskätt tähendab see NATO-t. Kampaania ajal, kui kandidaat Trump ütles, et NATO on iganenud, ja üks tema nõunikest, endine esindajatekoja spiiker Newt Gingrich ütles televisioonis, et Eesti ei ole võib-olla kaitsmist väärt, sest ta on Peterburi eeslinn, pani see mind väga keerulisse olukorda, kui ta ametisse astus. Seega ootasin ma kohe algusest peale, et administratsioon julgustaks meie liitlasi ja naaseks Ameerika juhtkonna traditsioonilise retoorika ja keele juurde, mis puudutab meie tundeid NATO ja insitutsioonide vastu, millesse me kuulume ja mida juhime, ning meie liitlased ootasid seda. See oli tõesti tähtis. Oli palju USA institutsioonide ja valitsuse juhte seadusandlikus harus ja täidesaatvas harus, kes tulid Tallinna julgustava sõnumiga ja see oli minu töö väga tähtis osa tuua see sõnum eestlastele, et Ühendriigid on truud meie institutsioonidele, et me jääme kindlaks artikkel viiele, et me elame jätkuvalt lubaduste järgi, mida me oleme oma liitlastele andnud.
Saates räägiti ka Saudi Araabia ajakirjaniku Jamal Khashoggi kadumisest Istanbuli konsulaadis ja sellega seoses pressivabadusest.
„Üks asi, mida ma pean kõige õudusttekitavamaks, on mõte, et press ja meedia on rahvavaenlased. Nende jaoks meist, kes räägivad vene keelt ja on teeninud maailma selles osas, on need eriti laetud sõnad ja mina usun, et ajakirjanike roll on nii tähtis kõigi meie institutsioonide kaitsmisel ja meie demokraatliku korra säilitamisel. Et härra Kashoggi on ajakirjanik ja selle ameti esindaja, on tema saatus seotud sellega, miks on nii tähtis, et meil oleks pressivabadus ja et me väärtustaksime seda lubadust meie põhiseaduses ja ma ei mõista, miks fakte ja head ajakirjandust peetakse Ühendriikide ja institutsioonide huvide vastaseks.
Mitmed välispoliitikaeksperdid on jõudmas järeldusele, et Ameerika on hülgamas oma juhtrolli eriti liitudes ja moraalsetetes küsimustes ja inimõiguste alal, märkis Amanpour ning tsiteeris Robert Kaganit: Khashoggi juhtum „sümboliseerib Ühendriikide loobumist olemast vaoshoidev jõud kurjade tegelaste vastu maailmas”.
Melville nõustus sellega täielikult. „On väga tähtis, et need meist, kellel on platvorm, rõhutaksime korduvalt oma väärtustele, inimõigustele, vabale ajakirjandusele kindlaks jäämise tähtsust. Need on asjad, mis peaksid juhtima seda, kuidas Ühendriigid ülejäänud maailmaga suhtlevad, sealhulgas Saudi Araabia juhtkonnaga. Seega nende vastutusele võtmine selle eest, mis toimus konsulaadis Istanbulis on Ühendriikide parimates huvides.”
Kõik need asjad on seega lõpuks seotud sellega, miks te lahkusite mitte ainult Eestist, vaid kogu välisteenistusest, ütles Amanpour.
„Tegelikult oli administratsioon mõni aeg varem, kui ma lahkusin, nimetanud mulle asendaja. Tema nimetamine võeti tagasi mai lõpus ja mulle anti võimalus edasi jääda. Mul oli õnnestunud läbida need kuus kuud, kui Eesti oli EL-i eesistuja, mis oli väga tähtis meie liitlasele. Nad tegid suurepärast tööd nende kohustustega ja see oli ka platvorm, mida ma sain ära kasutada, et suhelda Washingtoniga veidi suurema tähelepanu tasemega Eesti rolli tõttu. Ja siis veebruaris tähistas Eesti oma 100. iseseisvuse aastapäeva ning oli Balti tippkohtumine Läti ja Leedu ja Eesti presidentidega Valges Majas 3. aprillil, nii et ma oli olnud peaaegu kolm aastat Tallinnas, kui ma olin silmitsi selle otsusega, kas jääda või minna. Aga oli üha keerulisem, nagu ma ütlesin oma arvamusartiklis ja oma Facebooki postituses juunis, seletada või mõista, erinevust presidendi keele ja ülejäänud USA valitsuse keele vahel. Nii et ma otsustasin lahkuda. Ma ei kavatsenud algselt teha seda nii avalikult, aga kui president läks rünnakule otseselt NATO vastu ja EL-i vastu, tundsin ma, et parem valik minu jaoks oli lahkuda, et mul võiks olla vestlusi inimestega nagu teie selle üle, kuidas me võiksime asju paremini teha ja ma tahan, et president oleks edukas, see on iga ameeriklase huvides, et meil oleks edukas administratsioon ja president, kes suudab oma tööd hästi teha.
Melville kirjutas oma arvamusartiklis ajalehes New York Times, et hüüdlause „Ameerika eelkõige” on pettus. Miks on „Ameerika eelkõige” pettus, küsis Amanpour.
„Alguses tahaksin ma öelda, et meie liitlased ja vastased austavad Ühendriike ja on alati austanud ja see ei muutu ühe administratsiooniga. Ma olen veetnud rohkem kui 30 aastat parteitu, apoliitilise diplomaadina ja mis puutub suhetesse maailmas, rahvusvahelistesse suhetesse, kuidas me seisame silmitsi ülemaailmsete väljakutsetega, näib mulle, et nagu senaator Vanderburg ütles kaua aega tagasi, poliitika peatub vee piiril. Kas sa oled demokraat või vabariiklane, kui asi puutub ülejäänud maailma, ei ole te vastased, te olete meeskonnakaaslased ja teie retoorika peaks peegeldama kindlaks jäämist meie põhiseadusele, meie institutsioonidele, meie väärtustele. Ma lihtsalt arvan, et meil on president, kellel on mingil põhjusel agenda, mis on vähemalt keele mõttes vastuolus Ühendriikide presidendi rolliga, nagu mina olen aru saanud. Oma 33 aastaga ma arvan, et võib esitada väga tugeva argumendi George H.W. Bushi kui eeskujuliku liidri poolt selles mõttes, kuidas suhelda meie liitlaste ja vastastega ülemaailmses kogukonnas. Sa tahad, et inimesed, kes juhivad - me oleme kõik inimesed, iga poliitiline juht igas riigis on inimene - ja kui sind ei austata ja sinu roll on määritud, muudab see sinu jaoks raskemaks sinu oma poliitilises maailmas endale kindlaks jäämise ja sa ju tahaks, et teistel oleks lihtsam öelda, jah, teil on õigus, Ühendriikidel on õigus, ma seisan hea meelega oma liitlase kõrval. Aga kui sa viskad kommi Saksamaa kantslerile või kasutad vaenulikku retoorikat, issand jumal, Kanada peaministri vastu, on sellest väga raske aru saada või seletada.”
Melville leiab, et näiteks Põhja-Korea puhul langeb Trumpi retoorika palju traditsioonilisemalt kokku lähenemisega, mis tema arvates peaks edukal presidendil olema teiste riikide juhtide suhtes. „On palju parem, kui nad räägivad, kui et teda (Kim Jong-uni – toim) väikeseks raketimeheks kutsuda,” arvab Melville.
Teade lahkumisest Facebookis
Melville andis suursaadiku ametikohalt taandumisest teada 30. juunil ainult oma Facebooki sõpradele nähtavas mitteavalikus teates.
„Olen alati imetlenud oma kolleegide professionaalsust, kui nad on parteipoliitikast hoolimata toetanud USA valitsuse poliitikat sellisena, nagu seda on sõnastanud ja suunanud meie valitud juhid ja nende administratsioonid,” kirjutas ta.
„Meid on algusest peale koolitatud, et kui kunagi peaks saabuma hetk, kus me seda enam teha ei suuda, eriti vastutaval ametikohal olles, siis on auväärne ametist lahkuda. Olles teeninud kuue presidendi ja 11 välisministri alluvuses, ei uskunud ma siiski, et asi läheb kunagi minu jaoks niikaugele,” selgitas USA suursaadik.
„Kui president ütleb, et EL on loodud selleks, et USA-st kasu lõigata või meie hoiupõrsa kallale minna, või et NATO on sama halb kui NAFTA, siis pole see mitte üksnes faktiliselt vale, vaid tõendab mulle, et on aeg lahkuda,” lisas ta.
Tähendab palju
Ajakiri Foreign Policy kirjutas toona, et Melville’i otsus üllatas USA välisministeeriumi ametnikke, kes olid Melville’iga töiselt suhelnud. Anonüümseks jääda soovinud allikad kinnitasid, et Melville on täiuslik diplomaat, kes ei ole kodumaa poliitikal kunagi lasknud oma tööd mõjutada.
