Eestlase reportaaž USA-st: ka kibestunumad kriitikud pidid möönma, et Trumpi pressikonverents oli õnnestunud ja eetriaega vääriv
USA-s elav eestlasest riigiteadlane ja vaatleja Tuuli Stewart kirjutab oma analüüsis, et president Donald Trump näitas end vahevalimiste järgsel pressikonverentsil tugevast küljest.
USA 2018. aasta vahevalimised on möödas. Kired ei lahtu veel mõnda aega - kas see oli võit või kaotus, kes võitis ja mida? Valimisteöö järgsel südapäeval on kombeks anda pressikonverents, mida Ameerika president Donald Trump ka tegi. Sõnavabaduse ja vaba meedia juurde kuuluvalt võivad ajakirjanikud pommitada esimest meest kõigi küsimustega, mida soovivad. Ja seda täna 1,5 väga pingelise ja ka kommentaatorite hinnangul sisutiheda tunni jooksul üritatigi.
Millest selline tähelepanu? Ühelt poolt on see ühe-küsimuse pressikonverents lakmus teemadele, millega võiks ametis olevale ja küllap taas kandideerivale presidendile väljakutseid esitada, st millisd võiksid olla tema nõrgad kohad.
Vihjed kahe järgmise aasta kohta
Teiselt poolt annavad Donald Trumpi tänased vastused meile aimu, millised on suunad järgnevaks kaheks aastaks Valges Majas. Ja jah, 2020. aasta presidendiralli on nüüd ametlikult alanud. Tugeva vihje sellele andis ka saabunud uudis USA justiitsministri Jeff Sessionsi töölt vabastamise kohta.
Ka pressikonverentsil näitas Trump nii oma osavust küsimuste pareerimisel, kui ka tugevat kätt opositsiooni maha surumisel, käitudes kohati talle omaselt suisa koolipapana - istu, anna mikrofon ära, sulle aitab jne. Nt CNN sai kõrvakiilu sõnadega „juhtige teie oma osakonda, las mina juhin seda riiki".
Kiiresti treeniti saalitäis meediaesindajaid aru saama, et kes ei oska aupaklikult käituda, oma küsimust ei saa. Vaatamata pressi katsetele näidata äsjaseid valimisi kaotusena, kinnitas USA vabariiklasest president paljukordselt, et see oli võit, tema isiklik suur teene ja et see oleks äärepealt võinud olla totaalne võit (vabariiklased kaotasid 418st esindajatekoja kohast 27; 222 kohta ehk enamus on nüüd demokraatide käes).
Jõudude vahekorra muutus tuntav
Jõudude vahekorra muutus oli aga tuntav juba selles esimeses valimistejärgses kõnes - demokraatidele lubati avatud läbirääkimisi ja kõigekülgset koostööd, sisse olid toodud demokraatidele südamelähedased teemad, nt keskkond (õhk ja vesi).
Aeg näitab, kas see oli selleks, et anda vähem aega teistele teemadele või oli tegu lootusega haarata uusi valijaid. Pressikonverentsile eelnenud demokraatide liidri Nancy Pelosi sõnavõtus kinnitati samuti väsimust parteilisest lõhest, avatust koostööle ja lootust, et kuna nüüd on nii palju naisi valitsemas, siis hoiavad nood kokku olenemata parteilisest kuuluvusest ja tegelevad praktiliselt nt lastehoiu küsimustega.
Mis erutas USA ja maailma pressi?
Niisiis, mis erutab Ameerikat ja muuhulgas ka üleilmset pressi täna (kohal on ju rahvusvahelised uudistekanalid ja ka hulk välismaiseid vaatlejaid)?
Suhteliselt hambutuks jäid katsed torkida, et kas Venemaa või mõne teise riigi poolt on praeguseid või 2016. aasta valimisi moonutatud ja kas Donald Trumpil on selles osas vastutust. Kindlameelne vastus oli, et see on täielik väljamõeldis, millele kohus pole ühelgi juhul kinnitust leidnud. Trump kinnitas ka mitmekordselt, et tal on olnud voli vallandada inimesed, kes seda teemat susivad. Ta pole seda aga teinud, kuigi kahetseb raisatud raha ja aega.
President kinnitas, et sõjaline võimekus on väga heas seisus. Nii Venemaa presidenti Vladimir Putinit, Jaapani peainistrit Shinzō Abet kui Hiina liidrit Xi Jinpingi nimetas Trump korduvalt oma väga headeks sõpradeks.
Samas kõlas hoiatus, et Hiina suurplaan China25, mille kohaselt pidi Hiina selleks ajaks (2025) saama maailma valitsejariigiks, ei realiseeru. Ameerika, ütles Trump, ei taha Hiinat maha suruda, aga nad hakkavad meile palju maksma.
Venemaa tegemiste kohta sõnas Trumpi, et Ukraina annekteerimine ei ole mitte Putini vaid Obama süü - viimane lasi sellel juhtuda, ütles Trump. Immigrantide teema puhul toodi taas sisse lõunapiirile liikuv „karavan". Trump kinnitas, et USA kasvav majandus vajab immigrante ja palju uusi firmasid vajavad töökäsi, kuid immigrandid peavad tulema legaalsel teel.
Sellega haakus hiljem turvalisuse küsimus - tuhandeid inimesi on maalt välja saadetud, kuid nad poleks pidanud riiki üldse sattuma. „Karavanis" liikujate väidetavalt agressiivne käitumine on see, mida president taunis - need (kaadrites nähtud) inimesed ei ole Hollywoodi näitlejad. Mitte kunagi polevat USA vähemuste, eriti mustanahaliste ja latiinode olukord nii hea olnud kui praeguse presidendi ajal, mitte kunagi polevat nende töötus olnud nii väike, õigused nii suured ja võimalused valituks saada või haridusele nii head.
Pole kunagi midagi rassistliku öelnud
Küsimused Trumpi rassistlike väljaütlemiste kohta said vastuseks: „Ma pole midagi sellist kunagi öelnud. Ma ei saakski seda teha, sest te (ajakirjandus) tsiteeriksite siis seda aastakümneid“. Eelnevaga seostus pidevalt erinevat nurka pidi turvalisus – nii füüsiline kui rahaline, nii veteranide teema (taas Ameerikas päevakorral) kui muutmist ootavad immigratsiooniseadused.
Väikese vihje välispoliitika osas andis Trump ka naftamaadele – talle ei meeldi Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (OPEC) monopol, ta ei taha, et naftabarreli hind tõuseks 100-150 dollarini (so 2-3 korda). See on aga võimalik, sest tegemist on väga tundliku turuga. Väljaütlemine sisaldab endas tervet peatükki välissuhetes ega ole kindlasti sisse toodud suusoojaks. Muidugi õigustab see juba ette mõningaid muidu ebamugavanatena tuntavaid lükkeid, sest autodekülluses Ameerika ei talu kütusejanu.
Hea moraalne eeskuju
Enesekeskse tegelasena ei unustanud Trump kinnitada (kuna selline torge saalist anti), et ta on hea moraalne eeskuju oma riigile. Teravate (mõnede meelest ülbete, solvavate ja labaste) väljaütlemiste kohta vastas Trump: „Mind on koheldud ebaõiglaselt, mul on õigus vastu võidelda.“ Ka kinnitas president Trump, et ta on suur sõnavabaduse pooldaja: „Uskuge, kui seda hakatakse piirama, hakkab juhtuma palju halbu asju“.
Isegi kibestunumad kriitikud ei saanud kokkuvõttes öelda muud, kui et USA presidendi pressikonverents oli igati õnnestunud, sisukas ja eetriaega vääriv. Trumpi aktsiad pigem tõusid kui langesid ja kuulajale jäi kahtlus, et kas demokraatide triumf on siiski nii kindel kui näidata taheti.
Viimse reliikvia lõpus küsib munk „Kas see on lõpp?“. Väsinult vastab kloostri ülem „Ei, kõik kestab edasi“. Kõik kestab edasi ka USA presidendirallis. Milliseid muutusi näeme suurriikide poliitikas ja nende omavahelises jõukatsumises ning kuidas see meie endi sahvris kajastub, näitab aeg peagi.
