Lauri Mälksoo: rändeleppe dokument on selle ideoloogia mõju all, et globaalne ränne on alati hea
"Kuigi dokument ütleb, et ta on ‘mitte-õiguslikult siduv’, on selles mitmeid kohti ja aspekte, mida hiljem siiski hakatakse normatiivsetena kasutama, migratsiooni lähteriikide ja migratsioonisõbralike NGOde poolt. Teatavasti lepingute kõrval on rahvusvahelise õiguse oluliseks allikaks ka rahvusvaheline tavaõigus. Sellised ‘soft law’ normid (rangelt võttes mitte lepingud) võivad hiljem panustada rahvusvahelise tavaõiguse normide tekkesse. Selliseid näiteid on varasemast mitmeid. Just seetõttu on hästi oluline läbi analüüsida ja teadlikuks saada, millega me siis ikka nõus oleme, riigina.
Teiseks, Compact’i tekstis on teatud (arvan, teadlikke) vasturääkivusi - näiteks on ära nimetatud, et iga riik tohib suveräänselt defineerida oma migratsioonipoliitika - ent samas on korduvalt rõhutatud, et riigid ei saa tänapäeval migratsiooniga üksi hakkama ja peavad tegema koostööd. Aga näiteks Ungari arvates just seda suveräänsus tähendaski, et tema 2015.a üksi tegi selle viimase instantsi otsuse - ükskõik kui radikaalse (piir kinni). Mulle tundub, et riik, kes selle dokumendiga nõustub, ei saa kriisiolukorras (enam) käituda nagu Ungari 2015.a. Aga see on poliitiline enesepiirang, millest siis taas tuleb teadlik olla. Ehk siis: kas me tegelikult oleme valmis ennast piirama?
Kolmandaks, dokumendi poliitiline idee on korrastada, aga teatud mõttes ka soodustada (facilitate) rännet. Õigusvastasest rändest ei räägita; räägitakse vaid mitte-korrapärasest rändest (irregular migration), ent ka sellistel juhtudel rõhutatakse peamiselt mitte-korrapärase migrandi inimõiguseid.
Põhiideoloogia, mida dokumendis on väljendatud, on see, et globaalne ränne on põhimõtteliselt kõigile kasulik (ja neile inimestele, kes sellest veel aru saanud pole, tuleb seda hakata faktide pinnal selgitama). See on üsna ideoloogiline positsioon, sest me näeme uudistest, et korrastamata massirändega võivad kaasneda ka negatiivsed kõrvalnähud, mis ei tulene ainult vastuvõtva elanikkonna hoiakutest. Veelgi enam, Eesti kui väikese ja traumatiseeritud lähiajalooga rahvusriigi rändepoliitika on teatavasti väga konservatiivne tegelikult - see meie väga tagasihoidlik rände piirarv jne. Kas oleksime valmis järeldebatiks ÜRO moodustatavas seireorganis, et Eesti võtab tänase seisuga vastu selgelt liiga vähe migrante?
Kokkuvõttes leian, et dokument on liiga selle ideoloogia mõju all, et globaalne ränne on alati ja üheselt hea. Realistlikult võttes on Eesti võimalused seda dokumenti olulisel määral mõjutada olnud minimaalsed. Seepärast on mu kerge pettumus lääneriikide suunal laiemalt: miks lastakse asju mõneti ühekülgses valguses näidata?
Asja küll oluliselt leevendab tõsiasi, et tegemist pole juriidiliselt rangelt võttes siduva dokumendiga. Selles mõttes saab nõustuv riik käituda ka küüniliselt - öelda sõnades üht, ent teha tegudes teist (nagu mitmed kindlasti ka tegema hakkavad).
Minu ideaal on siiski, et Eesti oleks enda peale võetud rahvusvahelistes kohustustes (sh moraalsetes, poliitilistes) aus ega räägiks ühte ja samas teeks teist. Kõige parema meelega näeksin, kui Eesti saaks selle dokumendi suhtes jääda hetkel erapooletuks - aga ma pole kindel, kas see 2018.aasta detsembris Marrakeschi kontekstis oleks võimalik - arvatavasti mitte.
Teine võimalus, et kui ikkagi nõustuda dokumendiga (olles solidaarne riikide enamusega, sh migratsiooni lähteriikidega ja mitte jääda ‘veidra üksiklasena protsessist kõrvale’), aga teha sinna juurde valitsuse deklaratsioon, milles üle rõhutada, et dokumendiga nõustuti eeldusel, et see ei loo Eestile uusi rahvusvahelis-õiguslikke kohustusi."
