ANALÜÜS | Keegi ei armasta enam Isamaad
On kujunenud tavateadmiseks, et kui Isamaa hakkab valitsuses jälle tõmblema, siis tehakse seda kehva reitingu tõttu. See selgitus pole ju vale, aga omaette küsimus on, miks kunagine võimas erakond niimoodi alla käis, et kõigub kogu aeg valimiskünnise piiril. See lugu võib olla õpetlik ka teistele.
90. aastatel tegi Isamaa (vahepealse nimega IRL) Mart Laari juhtimisel kaks korda valitsust. See oli pöördeline aeg, kui Eestit viidi idast läände, põhjalikult reformiti riigi toimimist, erastati ja moderniseeriti majandust. Tagantjärele on Laari valitsusi selle eest palju kiidetud.
Aastal 2004 liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATOga. Pikaajalised eesmärgid olid täidetud, järgnes küsimus, kuidas minna edasi. Isamaa oli projektipartei, mis otsis, aga ei suutnudki leida omale uut projekti. Rahulikuks konservatiivseks erakonnaks ei suutnud Isamaa saada.
Isamaa kuulub Euroopa Parlamendis konservatiivide EPP fraktsiooni. See on täis mõjukaid konservatiivseid parteisid, mis võidavad järjest valimisi ja juhivad riike. Need konservatiivsed parteid on rahulikud, stabiilsusele orienteeritud ja üritavad oma poliitikas meeldida laiale keskklassile. Isamaa jaoks oleks olnud õige lahendus kopeerida nende konservatiivsete erakondade valitsemisstiili, aga kümmekond aastat tagasi lasksid nad oma võimaluse mööda.
Mõnes mõttes oli Isamaa üks paljudest pronkssõduri ohvritest. Kui Andrus Ansip oli end näidanud võimeka peaministrina, võttis ta 2006. aastal üle ka rahvuslaste retoorika pronkssõduri äraviimise vajadusest. Isamaa üritas olla rahvuslik erakond, aga Ansip lõi Isamaad nende oma mängus. Samal ajal võttis Reformierakond omaks konservatiivsete erakondade traditsioonilise, stabiilsusele orienteeritud valitsemisstiili.
See destabiliseeris Isamaad, mis ei osanud sellises olukorras enam kuidagi käituda. Isamaa esimeseks lahenduseks oli mitteideoloogiline, poliittehnoloogiline stiil.
Enne 2011. aasta riigikogu valimisi tegi Isamaa rahvaküsitluse, milles küsis arvamust teatud hulga oma seisukohtade kohta. Selle sotsioloogiliselt vigase küsitluse järgi hakati oma valimislubadusi tegema.
Üheks populaarsemaks valimislubaduseks oli kodukulude langetamine. Peale valimisi hakkasid inimeste kommunaalkulud kasvavate energiahindade tõttu aga kiirelt kasvama, mistõttu kodukulude langetamise lubadusest kujunes sisuliselt sõimusõna.
Selge ideoloogia puudumine andis ennast väga teravalt tunda 2014. aastal, kui opositsiooni lükatud IRL hakkas järsku kritiseerima samu asju, mida nad olid võimul olles ellu viinud. Reiting vaid langes selliste asjade peale.
2015. aasta valimised olid pettumus, aga reitingu langus vaid jätkus. Ei nooruslik ja liberaalne Margus Tsahkna ega vana ja riukalik Helir-Valdor Seeder ei suutnud reitingu suunda vähegi mõjutada. Esimest korda langes Isamaa reiting alla valimiskünnise 2016. aasta kevadel.
Sellele oli eelnenud terav ühiskondlik debatt erakoolide rahastamise üle. IRL toetas jõuliselt erakoolide heldet rahastamist ja imestas, kui selle tagajärjel nende reiting langes. Tegelikult õppis erakoolides 4 protsenti õpilastest, ülejäänud 96 protsenti õppisid tavakoolides. IRL toetas raha ümberjagamist valdavalt enamuselt väikesele vähemusele. Kui selle tagajärjel reiting langes, siis nad imestasid. See näitab lihtsalt nende poliitilist pimedust.
Isamaad ei armastanud enam isegi Margus Tsahkna, kes lõi 2017. aastal käega, loobus partei juhtimisest ja läks hoopis uut ja paremat parteid tegema.
Isamaa languse üheks põhjuseks oli ka valearusaam sellest, mida tahavad valijad, kes nimetavad end rahvuslasteks. Rahvuslus on poliitilise ideoloogiana üsna hägus, nii saab nimetada väga erinevaid seisukohtasid. Kuna EKRE nimetab enda seisukohtasid rahvuslikeks, hakkasid EKRE seisukohad mõjutama Isamaa omasid.
Tegelikult on praegune EKRE ja 90. aastate Isamaa väga erinevad nii oma seisukohtade kui valijate poolest. Kunagine Isamaa oli edasipüüdlik, euroopameelne ja nooruslik, sellal kui praegune EKRE on vana ja tagurlik. Need inimesed, kes praegu valivad EKRE-t, poleks 1999. aastal valinud Isamaad.
See kõik viib tagasi selleni, et rahvuslik poliitika on tupik, sest rahvuslus kui ideoloogia ei ütle, kas maksud peavad olema kõrged või madalad või kas vallad peavad olema suured või väikesed. Ainsad asjad, mis rahvuslikul poliitikal hästi välja tulevad, on erinevat sorti konfliktid "meie" ja "nende" vahel, olgu siis "nendeks" venelased, pagulased või välismaalased, kes pole Eestist kuulnudki.
Valijate armastuse kadumine pani Isamaa veel intensiivsemalt rabelema. Oma iseloomu üritati näidata erinevate valitsuse plaanide vetostamisega. Küsimus pole vaid rändeleppes, vaid praegusel hetkel on üleval ka küsimus näiteks politseinike eripensionitest ja Dubai maailmanäitusest. Väga tihti lõppeb valitsuse tegevus tõdemusega, et Isamaa on vastu.
Seetõttu on ka partnerid Isamaast väsinud ja ei jõua ära oodata aega, mil saab teha valitsuse ilma Urmas Reinsaluta. Nad ei jõudnud isegi neli kuud valimisteni ära kannatada, vaid sotsid hakkasid juba enne valimisi Reinsalu kangutama.
Ilmselt lõppeb see kõik sellega, et peale valimisi saavad Isamaa inimesed omale pikema puhkuse valitsusvastutusest, et nad jõuaksid oma elu ja poliitika üle rahulikult järele mõelda.
