Analüüs: Euroopa vastus Kertši väina konfliktile näitab täielikku saamatust, olukorda kontrollib Putin
Ajaks, mil Lääne ametnikud suutsid selgeks teha, mis ja kus on Kertši väin, tähistas Vene riigipea Vladimir Putin juba edukat mereväeoperatsiooni, mis päädis tosina Ukraina sõjaväelase vangistamise (tulistades ja haavates neist vähemalt kolme) ning nende laevade ülevõtmisega, kirjutab Politico.eu lehel Matthew Karnitschnig.
Euroopa Liidu „kookonis“ arutati samal ajal muude teemade üle: sakslased üritasid mõista, kas ÜRO rändelepe oleks seaduslikult siduv, ja prantslased kisklesid kütuseaktsiiside üle. Ja USA? Oli eksinud kusagile Trumpi-maale.
Kui kellelgi oli veel kahtlusi Lääne võimekuse osas ohjeldada Venemaad, näitas Moskva viimane agressioon päris selgesti, et püüded sundida Vladimir Putinit deeskaleerima konflikti Ukrainaga on põrunud. Ükski sanktsioonide pakett, sakslaste juhitud „dialoog“ või isegi korralik lömitamine ei ole suutnud Venemaa liidrit mõjutada.
Vaieldamatult on olukord läinud halvemaks. Mida häbematumaks muutub Putin, seda abitum paistab Lääs. „Kui aus olla, ei ole meil palju võimalusi,“ ütles pikaaegne Euroopa diplomaat. „Me ei taha riskida sõjaga, kuid Putin juba peab üht. Ja seetõttu me paistame nõrgad välja.“
Võttes arvesse Euroopa valikuvõimalusi, naasevad selle liidrid tagasi jutu juurde dialoogi olulisusest või kutsuvad, nagu seda tegi Saksamaa välisminister Heiko Maas, „mõlemat poolt olukorda deeskaleerima“. Kuigi Maas, kes on olnud Venemaa suunal oma viimastest eelkäijatest kriitilisem, kutsus ka Moskvat üles mereblokaadi lõpetama, vihjas ta, et süü oleks justkui mõlemal poolel.
Arvamus, et konflikt Venemaa ja Ukraina vahel on diplomaatiliselt võrdväärne sõna-sõna vastu olukorraga, väljendub tihti Euroopa ajalehtede veergudel ja veebikülgedel, eriti Saksamaal
„Venemaa süüdistab Ukrainat provokatsioonis,“ võis rünnakujärgsel hommikul lugeda Spiegel Online‘ist, ühest selle maa loetumast uudisteportaalist.
Faktid räägivad teist keelt.
Kui mitte nõustuda sellega, et Krimm on Venemaa suveräänne territoorium, ei ole mingit alust väita, et on isegi võimalus, et ukrainlased olid Vene Föderatsiooni territoriaalvetes.
Kui uskuda Ukraina ametnikke ja lääne diplomaate, mille kohaselt venelaste poolt üle võetud alused olid teel tagasi Odessa sadamasse, suutmata blokaadi tõttu läbida Kertši väina, oleks venelaste õigustus rünnakule veelgi vähem veenev.
Kuigi detaile seesuguste vastasseisude korral on tihti keeruline üldisest udust eristada, on Euroopa saamatus vastuse andmisel tähelepanuväärne isegi selle tavapärast tagasihoidlikku tooni arvestades.
„Arengud Aasovi merel on vastuvõetamatud,“ säutsus Euroopa Liidu välispoliitika juht Federica Mogherini oma Twitteri kontol pea terve päev pärast sündmuste aset leidmist. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kes käesoleva aasta alguses kutsus üles lõpetama venelaste mahategemist, ei ole endiselt reageerinud.
Aga Euroopa kõige võimsam liider?
„Kantsler rõhutas deeskalatsiooni ja dialoogi vajalikkust,“ ütles Angela Merkeli pressiesindaja pärast Saksamaa liidri telefonikõnet president Putiniga.
Mis puudutab Venemaa juhti, siis tema pressiesindaja ütles, et ta kommenteerib olukorda siis, „kui ta seda vajalikuks peab“.
Aga mida veel öelda? Putin on oma eesmärgid lõppude lõpuks saavutanud.
Täpselt nädala eest aset leidnud konflikt ei olnud juhuslik, see oli aastapikkuse strateegia lõppmäng: võtta kontroll Aasovi mere üle - tegevus, mida Lääs suures osas eiras. Kas mäletate kõrgetasemelist pahameelt Venemaa otsuse üle ehitada sild üle Kertši väina, vaatamata Ukraina protestidele, et see piirab veelgi kaubandust ja juurdepääsu Mariupolile, mis on riigi idaosas asuv piirkondlik keskus? Ei? Tõenäoliselt sellepärast, et avalikku pahameelt ei olnudki.
Nii jätkas Putin piiride kompimist, ahistades väina läbivaid Ukraina laevu, samal ajal neljakordistades Venemaa merevägede kohalolekut piirkonnas.
Jälle, Läänest ei kuulnud me selle kohta miskit.
Nüüd on Venemaa loonud kohapeal uue reaalsuse, millele Euroopa, nagu vana automaatvastaja, soovib reageerida rohkema dialoogiga. Ametnikud Prantsusmaal ja Saksamaal on soovitanud taaskohtuda Normandia nelikul, st Venemaal, Ukrainal, Prantsusmaal ja Saksamaal, ehk jätkata neljapoolseid läbirääkimisi, mis ei ole juba aastaid suutnud saavutada mingit edu.
Sel nädalal Berliinis kogunenud Euroopa välispoliitika ja julgeolekuametnike koosolekust võtsid osa välisminister Heiko Maas, kaitseminister Ursula von der Leyen jt kõrged Saksa ametnikud, arutamaks hiljutist ettepanekut luua „Euroopa armee“.
Isegi neid, kellele ei meeldi ähvardavad atlandiülesed suhted ja kes on veendunud, et Euroopa peab oma julgeolekusse rohkem investeerima, tõid teated Aasovi merelt tagasi reaalsusesse.
„Taolistel aegadel on mul hea meel, et meil ei ole Euroopa sõjaväge,“ ütles sakslasest ametnik. „Vladimir Putin on tõestanud, et olukorda kontrollib tema.“
