SUURES PILDIS | Fotograafi päev Prantsusmaa kollavestide keskel

Kurb ja veidi piinlik on tõdeda, et ühele tulihingelisele pressifotograafile on võõrriigis toimuvad tänavarahutused pildiliselt tõeline kullaauk. Tuli, suits, pisarad ja ülevoolavad emotsioonid on paraku midagi, mis fotodel alati vaatajat kõnetab ja fotokonkurssidelt auhindu toob.

Seega olin minagi Prantsusmaale juba viiendat nädalat kestvaid rahvarahutusi kajastama sõites pigem ootusärev kui hirmul. Tõsi, võidufotot seekord koju ei toonud, aga nii mõnegi kogemuse võrra olen siiski rikkam. Seega lisan piltide juurde mõningaid tähelepanekuid sel laupäeval Toulouse´i linnas toimunu kohta.

Kindlasti on oluline ära märkida, et allakirjutanu ei ole Prantsusmaal toimuvaga piisavalt kursis, et seda olukorda kuidagi analüüsida või toimunu tagamaid selgitada. Selleks tasuks lugeda Kaarel Kressa reportaaži esmaspäevases Eesti Päevalehes.

Päevavalguses tegutsetakse sõbralikult

Minu tööpäev Toulouse´i linnas jaotus mõtteliselt kaheks. Hommikul pidid kogunema rahumeelsemad kollast vesti kandvad protestijad ja õhtul oli eelneva nelja nädala sündmuste põhjal oodata vägivaldsemaid kokkupõrkeid politseiga.

See kontrast oli ka selgelt nähtav, kuna hommikune protestiaktsioon algas täpselt samas kohas, kus õhtune kulmineerus. Võib julgelt väita, et tänavapilt oli õhtuse protestiaktsiooni ajal tõesti hommikusest kardinaalselt erinev.

Hommikune protestiaktsioon kujutas endast kollavestide teeblokki ühel äärelinnast läbi viival maanteel. Mõlemal suunal kolmest reast kaks olid blokeeritud ja viimasest lasti autosid ühekaupa läbi.

Sündmuskohale liginedes võis juba kaugelt kuulda autosignaalide katkematut jada. Tundus ka loogiline, et ummikus passides viha kogunud juhid sellest nüüd signaali litsudes kollavestidele märku annavad.

Lähemale jõudes selgus aga, et signaali litsumise eesmärk oli hoopis toetuse avaldamine kollavestide aktsioonile. Kõikide autojuhtide näod olid naerul ja valdaval enamusel oli solidaarsuse märgiks ka üks helkurvest armatuurile paigutatud.

Hetkel, kui protestijate võitlusvaim hakkas juba vaibuma, ilmus kuskilt välja ainult Prantsusmaa lippu ja mütsi kandev mees, kes asjaosalistesse taaskord palju elevust ja uut energiat tõi.

Kõige teravam hetk oli vast see, kui paisu tagant pääsenud Volkswagen Golfi juht otsustas demonstratiivselt kiirendada, kuid selle tulemusel juhitavuse kaotas ja sadakond meetrit hiljem vastu betoonpiiret sõitis.

Õhtu toob pisargaasi ja vihma

Kerime aega kolm tundi edasi ja juba on selgelt näha, et lisaks rahumeelsetele meeleavaldajatele on tänavatele kogunenud juba omajagu tumedamate motiividega rahvast. Paljud inimesed on gaasimaskid, kaitseprillid ja ka kiivrid pähe pannud juba koduuksest väljudes.

Taas märkan mitmete tänaval parkivate autode armatuurlaual kollast vesti. Kui hommikuse protestiaktsiooni ajal paistis see välja kui märk autojuhtide solidaarsusest, siis nüüd tekivad pähe mõtted, et ehk on kesklinna autoomanike jaoks tegemist pigem odava vandalismivastase lisakindlustusega.

Ja ei lähegi palju aega kui märulipolitsei olukorda sekkub ja meeleavaldajaid laiali ajama hakkab. Tegelikult oleks õigem öelda, et mitte laiali, vaid kokku. Taganevale rahvamassile lähenetakse kõigist neljast suunast ja pisargaasiga just liialt ei koonerdata.

Tundub, et politsei meetodid on tõhusad ja vähemalt seekord rahvamassi kontrollimine liigset väljakutset ei paku. Sellest hoolimata on mõned eriti vihased inimesed suutnud tänaval juba omajagu asju lõhkuda ja/või põlema panna.

Korrakaitsjate töö teeb mõnevõrra keerulisemaks see, et protestijate seas on nii kiivrite ja gaasimaskidega tulihingelisi pätte kui ka rohkemal või vähemalt määral juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud linnakodanikke.

Umbes poolteist tundi peale politsei esimest jõulist sekkumist saabubki taaskord vaikus. Nagu tellitult hakkab sadama paduvihma, mis veel viimased õhus hõljuvad pisargaasiosakesed rentslisse loputab ja põlevad prügikastid kustutab. Jääb mulje, et ka linna tuletõrjujad on vihmale lootma jäänud, sest tagasiteel hotelli nii mõnestki päris ähvardava ilmega tulekoldest mööda kõndides, ei paistnud ühtegi inimest, kes nende kustutamisega tegeleks.