Kliimamüüdimurdja | "Ilm on külm ja lumi maas - kus see soojenemine on?!" ning teisi kliimaskeptilisi arvamusi
Kliimamuutustest on räägitud aastakümneid, aga midagi katastroofilist pole juhtunud. Miks me peaksime seda nüüd uskuma?
Vastupidi, kliimamuutused on toonud kaasa väga tõsiseid tagajärgi haavatavatele piirkondadele – eriti India ja Vaikses ookeanis asuvatele väikesaartele, kui ka suurematele piirkondadele, kus looduskatastroofid on muutunud sagedasemaks ning on tõsisemate tagajärgedega.
Kliimakatastroofidest 19. sajandil võib nimetada näiteks näljahäda Iirimaal, mis tappis sadu tuhandeid ja sundis migreeruma üle miljoni elaniku.
Lähiajaloost on piisavalt näited võtta põudadest tingitud sõjalistele konfliktidele või humanitaarkatastroofidele, näiteks Darfuri sõja üheks ajendiks on piirkonnas valitsev veepuudus ja kõrbestumine, mis tekitab tülisid paremate maade pärast.
Polaaraladel sulab hirmuäratava kiirusega jää. See, et tagajärjed pole äärmuslikult jõudnud meie tagahoovi, ei tähenda, et mujal katastroofi pole. Teatud mõjusid on olnud aga tunda ka Eestis: näiteks põhjustas 2005. aasta jaanuaritorm Pärnus suuri üleujutusi. Samuti on suurenenud metsapõlengute arv – viimati 2018. aastal nii Eestis kui Rootsis.
Äärmuslikke ilmaolusid on alati olnud – see ei tähenda tingimata kliimasoojenemist.
Loomulikult on ka varem esinenud ekstreemseid ilmastikuolusid. „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“ (2013) näitab, et sajandite vältel on meie aladel möllanud tormid, esinenud üleujutused ja põuad. Kliimamudelite järgi esineb aga äärmuslikke ilmanähtusi üha sagedamini.
Teadusuuringud kinnitavad juba praegu, et ekstreemsete ilmastikunähtuste esinemise sagedus ja mõjude ulatus on viimastel kümnenditel kasvanud kogu maailmas. Praeguste muutuse ulatust ei saa selgitada üksnes looduslike teguritega.
Eestis on mõni talv ikka kohutavalt külm. Kliimamuutus peaks ju ilma soojemaks muutma!
Kliimamuutuste jälgimisel võetakse arvesse eelkõige pikaajalist trendi. Teisalt ei avaldu kliimamuutused kõikjal üheselt. Kliima muutumine toob kaasa ekstreemsete ilmastikunähtuste sagenemise. Mõni talv võib tõesti olla kohutavalt külm, see on ju siinkandi alade kliimale omane. Pikas perspektiivis hakkavad aga krõbekülmad talved olema pigem haruldased.
Metsamehed nurisevad teatavasti viimaste aastate liiga soojade talvede üle, mis takistab metsatöötlemist. Põllumehed on mures, sest põldudel ei taha taliviljad normaalselt areneda. See avaldab laiemat mõju majandusele ja vähendab inimeste sissetulekuid. Soojemate ilmadega hakkavad levima ka meile senitundmatud putuka- ja loomaliigid, mis võivad tasakaalust välja viia meie ökosüsteemi ning põhjustada meie enda liikide väljasuremise.
Soojade talvedega peame hakkama ka oma sportimisharjumusi ümber kujundama, näiteks ei saa me püsiva lumekatte puudusel enam igal aastal suusatada. Tulevikus ei pruugi meil enam (vigur)suusastaare olla.
Minu lapsepõlves olid ilmad hoopis soojemad.
Igaüks mäletab oma lapsepõlvest soojasid suvesid, kuldseid sügiseid, lumerohkeid talvesid ja ilusat kevadet. Kliimamuutuste üks mõju on aga see, et aastaaegade vahel ei ole enam nii suurt erinevust.
Võib olla aastaid, kus üle poole aasta on kevade-sügise sarnast ilma ning talvel lund üldse ei tulegi. Ootamatuid ilmastikutingimusi tuleb kliimamuutustega ette aina sagedamini.
Ilm hakkab soojem olema. Mõnus! Meil ongi Eestis liiga külm.
Igal mündil on kaks poolt. Tõesti, suvine temperatuuritõus võib tunduda paljudele mõnus, sest turismindus võib mõningate hinnangut järgi õitseda, vegetatsiooniperiood pikeneb, siloks kasvatatakse maisi jne.
Samas toob see kaasa erinevaid terviseprobleeme, eriti vanuritel ja väikelastel. Näiteks suri sel suvel Kanadas ligi sada inimest - eelkõige nõrga immuunsusega ja vanad inimesed. Suurenevad sinivetikate puhangud, metsapõlengud jne. Vastukaaluks soojadele suvedele tuleb valmis olla niisketeks lumeta talvedeks, suuremaks sademete hulgaks ja sagenevateks tormideks, mille tõttu suureneb üleujutusoht. Õigeaegsel tegutsemisel on võimalik kliimamuutuste negatiivsest mõjust tulevat kahju vähendada.
Soojem ilm Eestis tähendab, et mujal võib olla juba ekstreemselt kuum. Äärmuslikud ilmaolud tõukavad üha enam tagant migratsiooni, kuna inimeste elupaigad muutuvad temperatuuri, merevee taseme tõusu või viljatu maa tõttu elamiskõlbmatuks.
Lisaks, kui meenutada möödunud Eesti suve ja pikalt kestnud soojaperioodi, siis esimestel nädalatel olid kõik rõõmsad, hiljem aga oli siit-sealt kuulda, et tuleks ometi vähegi vihma!
Paar kraadi kliimasoojenemist siia-sinna ei saa meie elu eriti drastiliselt mõjutada.
Eestis ehk drastiliselt tõesti mitte. Aastal 2015 oli Tartus aasta keskmine õhutemperatuur 7,4°C, 2008. aastal 7,3°C, samas palava suvega 2010. aastal vaid 5,1 kraadi (talved olid väga külmad!), 1988. aastal vaid 3,2 kraadi.
Teisiti on lood maakera keskmise temperatuuriga (umbes 14°C). Mõelge, kuidas tunnete ennast siis kui teil on palavik – on suur vahe, kas kraadiklaas näitab 36,6 või 38,3 kraadi. Samamoodi on ka planeediga Maa. Isegi poolekraadine soojenemine või jahenemine tekitab suuri muutusi paljudes kliimapiirkondades.
Üks tugevam vulkaanipurse võib globaalset temperatuuri aastaks-paariks viia pool kraadi allapoole, mille tõttu jäävad suvised temperatuurid madalaks. Näiteks kahekraadise temperatuuritõusu korral esineks Artikas jäävabu suvesid iga 10 aasta tagant, samas kui 1,5-kraadise temperatuuritõusu korral oleks jäävabu suvesid iga saja aasta tagant. Niisiis on 0,5-kraadise temperatuuritõusu mõju kümnekordne.
Seega, globaalne temperatuurimuutus võib põhjustada tuntavaid tagajärgi üle kogu maailma. Eelmisel jääajal 12 000 aastat tagasi oli maailma keskmine temperatuur vaid neli-viis kraadi külmem kui praegu. Meretase oli aga umbes 100 meetrit madalam kui praegu ja Eesti oli jää all.
Päike on lihtsalt aktiivsemaks läinud ja sellepärast on soojem.
Päike on muidugi ainukene meie Maa soojuseallikas. Tema käitumist jälgitakse hoolega ning vaatlusandmed näitavad, et päikesetsüklites ei ole toimunud midagi erakordset. Praegune kliimamuutuste intensiivsus on põhjustatud eeskätt atmosfääri koostises toimunud muutustest.
Maakera soojeneb kiiremini talviti ja poolustel, mitte suvel ja ekvaatoril. Kui kliimamuutusi põhjustaks päike, oleks olukord vastupidine.
Mõõtmised näitavad ka, et atmosfääri välimine kiht ehk stratosfäär on jahenemas, samas kui alumine troposföör on soojenemas.
Süsihappegaas ei ole ju saasteaine.
Süsihappegaas kui Maa atmosfääri üks komponente omab väga olulist rolli üleilmses süsinikuringes. Maailma metsad seovad ja hoiavad tohutul määral süsinikku, aga kogus, mida üks mets suudab hoida, on piiratud. Kui metsi jääb vähemaks, langeb ka maakera võimekus süsinikku siduda ja säilitada.
Kliima muutumise seisukohalt on CO2 oluline kasvuhoonegaas: probleeme tekitab ta seetõttu, et tema kontsentratsioon atmosfääris on pärast tööstusrevolutsiooni oluliselt kasvanud. Nii palju süsihappegaasi kui praegu, pole atmosfääris olnud 800 000 aastat. Kuigi inimesed toodavad väikese osa maakera süsihappegaasist, kuhjub see iga aastaga ja häirib Maa loomulikku süsinikuringet.
Kui inimtegevuse tulemusel tekib liiga palju süsihappegaasi, põhjustab see kasvuhooneefekti ja mõjub inimesele suures koguses mürgisena, põhjustades uimasust, peapööritust, nägemis- ja kuulmishäireid.
Kuna süsihappegaas lahustub vees, on kasvanud ka selle kontsentratsioon ookeanides. See muudab omakorda merevee keemilisi omadusi, põhjustab maailmamere hapestumist ja korallrahude hävimist.
Antarktikasse tekib jääd hoopis juurde.
Üldiselt kasvab jääkilbi paksus Ida-Antarktikas, lääneosas aga kahaneb kiiresti. Rannikualadel on lugu keerulisem.
Samas tuleb eristada merejää ja mandrijää tähtsust ning võtta arvesse Arktika ja Antarktika erinevust. Antarktikas kasvab merejää talvel intensiivselt, aga suvel sulab pea täielikult. Suur osa Arktika jääst püsib aga terve aasta.
Arktika merejää on Maa energiatasakaalule olulisem, sest kui seda sulab üha rohkem, peegeldub jäält vähem valgust, tume ookeanipind neelab rohkem soojust ja kliima soojenemine intensiivistub veelgi. Antarktika jää sulab tavaliselt igal suvel ja ei mõjuta eriliselt Maa energiatasakaalu.
Kõik teadlased pole nõus, et kliima soojeneb.
Millal enne on teadlased kõik ühel meelel olnud? Üldiselt ollakse nõus sellega, et Maa kliima praegusel perioodil soojeneb. Eriarvamusel ollakse, mis või kes on põhisüüdlane. Enamik teadlasi on siiski seisukohal, et praegustes enneolematult kiiretes kliimamuutustes on inimesel oluliselt suurem roll kui mistahes looduslikel põhjustel.
Cook et al analüüsisid 2016. aastal ligi 12 000 teadusartiklit kliimamuutuste teemal, millest ligikaudu 4000 artiklis toodi selgelt välja kliimamuutuste põhjus. Uurijad leidsid, et 97% kliimateemalisi teadusartikleid avaldanud teadlastest on veendunud, et kliima soojeneb inimtegevuse tagajärjel. Järeldusele, et inimtegevus on oluliselt mõjutanud kliima soojenemist ning globaalset kliimamuutust, on jõudnud ka valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) oma 2014. aastal avaldatud viiendas hindamisaruandes.
Inimesed ja loomad kohanevad kliimamuutustega ja elu läheb edasi.
Oluline on mõista, mida muutuvad olud meile kaasa toovad – on need positiivse või negatiivse iseloomuga. Jah, kohenemise mõttes tulebki negatiivne mõju viia miinimumini ja võtta positiivsest maksimum, kuna negatiivset ilmselt päris vältida ei õnnestu. Kui me teame, mis meid ees ootab, oskame ka paremini valmistuda ja valida õigeid vahendeid. Sealhulgas oskame ära kasutada uusi IT-lahendusi või kõige tavalisemaid ettevaatusabinõusid üleujutuste tarbeks.
Kliimamuutustega kohanemine võib põhjustada olulisi muutusi meie senises elukorralduses. Kui inimesed jäävad ilma baasvajadustest, näiteks toidust ja joogiveest, hakkavad nad rännates otsima paremaid elutingimusi.
Loomade eest meil õigust kõneleda pole, aga nemad ei suuda nii kiirete muutustega kohaneda, mis võib viia liikide väljasuremiseni. Näiteks Arktika merejää sulades on jääkarudel piisavalt toitainerikast saaki üha keerulisem püüda ning neid ähvardab näljasurm.
