Eesti suurima populatsiooniga suuruluki metskitse arvukus on hüppeliselt tõusnud

Keskkonnaagentuuri värskest aastaraamatust „Mets 2017“ selgub, et suurima populatsiooniga suurulukiks Eestis on metskits, kelle arvukus on soojade talvede tõttu viimasel viiel aastal hüppeliselt tõusnud.

2018 aastal moodustasid suuruluktest Eestis metskitsed koguni 82,4%. Viimastel aastatel on seetõttu oluliselt suurenenud ka metskitsede tekitatud metsakahjud ja metskitsedega seotud liiklusõnnetuste arv.

Metskitsega samaväärset arvukuse tõusu teistel meie ulukiliikidest viimastel aastatel täheldatud ei ole, kuid kahtlemata oleks pehmed talved soodsad näiteks ka metsseale ja kährikule. Metssea arvukust on aga eelnevatel aastatel tugevalt piiranud sigade Aafrika katk ja kähriku arvukust kärntõve laialdane levik. Kärntõve levikuks on soojad talved soodsad ja lisaks kährikule võib selle negatiivset mõju täheldada ka rebase ja hundi arvukuse osas.

Kui palju rohkem leidub Eestis metskitsi võrreldes varasemate aastatega? Selgitab Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja: „Metskitse arvukusdünaamika Eestis meenutab oma tõusude ja languste tõttu paljuski lõbustusparkidest tuttavaid ameerika mägesid. Kui kümmekond aastat tagasi (2007-2008) võis nende talvine arvukus hinnanguliselt küündida 160 000-180 000 isendini, siis kahe järjestikuse karmi ja lumerohke talve järel 2012. aastal jäi asurkond suurus 30 000-50 000 isendi kanti. Eelmisel 2017/2018 talvel hindasime arvukust aga juba 120 000- 130 000 isendile.“

2019. a alguseks on metskitse arvukus taas suurenenud. Sellist metoodikat, mis võimaldaks metskitse arvukust kogu riigi ulatuses väga täpselt määrata, paraku ei ole ja eelpool esitatud arvukusvahemikud on tuletatud erinevatele suhtelist asustustihedust ja asurkonna juurdekasvu iseloomustavatele näitajatele tuginedes.

Metskitsede suur arvukus on looduse tasakaalu seisukohast ühtviisi nii hea kui ka halb. Rauno Veeroja: „Meelepärane on see ilvesele ja hundile, kuid teisalt kaasnevad kõrge arvukusega ka suuremad metsa- ja liikluskahjud. Koos arvukuse tõusuga suureneb oht erinevate haiguste ja parasiitide levikuks. Kõrge arvukusega liigi asurkonnas leviv haigus või parasiit võib tekitada tõsiseid probleeme ka mõne teise ja hoopis madalama arvukusega liigi asurkonnale, sest paljud haigused ja parasiidid on erinevatel liikidel ühised.“

Metskitsede arvukus tähendab ka suuremaid küttimiskohustusi jahimeestele. Kui möödunud 2017/2018 jahihooajal soovitas Keskkonnaagentuur Eestis metskitse arvukuse kiire tõusu pidurdamiseks küttida vähemalt 19 700 metskitse, siis 2018/2019 jahihooajaks soovitame küttida juba 30 000 metskitse. Olgu lisatud, et küttimiskohustused jahipiirkondade lõikes määratakse siiski maakondlike jahindusnõukogude poolt ja Keskkonnaagentuur on siin nõustaja rollis.

Kuidas on metskitsega lood meie naabervabariikides? Võib oletada, et Lätis ja Leedus on metskitse keskmine asustustihedus kõrgem kui Eestis, Soomes aga kindlasti oluliselt madalam. Soomes on metskits peamiselt levinud riigi lõunapoolses osas.

Ulukite arvukus Eesti metsades on vaid üks väike osa teemadest, mida Keskkonnaagentuuri aastaraamat „Mets 2017“ kajastab. Väljaanne sisaldab lisaks ka metsaomandi, -varude, -uuendamise, -tulekahjude, metsa tervisliku seisundi ja õigusnormide eiramisega seonduvaid peatükke ning teavet metsaga seotud raietest, majandusest ja teadusest.

Täismahus on võimalik aastaraamatuga „Mets 2017“ tutvuda Keskkonnaagentuuri kodulehel: https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/aastaraamat-mets-2017