Kremli ideoloog Surkov avaldas artikli uut tüüpi tulevikukorrast putinismist

Venemaal moodustub „uut tüüpi riik”, mis saab olema efektiivne aastakümneid edasi, kirjutab president Vladimir Putini abi ja üheks Kremli peaideoloogiks peetav Vladislav Surkov, kes nimetab seda riigikorra vormi „Putini riigiks”.

Surkov avaldas artikli „Dolgoje gosudarstvo Putina” („Putini pikaajaline riik”) täna ajalehes Nezavissimaja Gazeta, vahendab Interfax.

„Vene riik kestab ja nüüd on see uut tüüpi riik, millist meil ei ole veel olnud. Moodustununa üldiselt nullindate keskel on ta veel vähe uuritud, aga tema omapära ja eluvõime on ilmsed. Stressitestid, mille ta on läbinud ja läbib, näitavad, et just selline orgaaniliselt kujunenud poliitilise korra mudel osutub vene rahvuse ellujäämise ja esilekerkimise efektiivseks vahendiks mitte ainult lähimateks aastateks, vaid aastakümneteks, ja pigem kogu eesseisvaks sajandiks,” kirjutab Surkov.

Surkovi sõnul võtab Putini suur poliitiline masinavärk alles pöördeid üles ning on suunatud pikaaegsele, raskele ja huvitavale tööle. „Selle täisvõimsuse saavutamine on kaugel ees, sest ka paljude aastate pärast on Venemaa ikka Putini riik samamoodi, nagu tänapäeva Prantsusmaa nimetab ennast siiamaani de Gaulle’i Viiendaks Vabariigiks, Türgi (sealjuures on seal praegu võimul antikemalistid) opereerib endiselt Atatürki „kuue noolega” ning Ühendriigid juhinduvad ka tänapäeval poollegendaarsete „asutajaisade” eeskujudest ja väärtustest,” kirjutab Surkov.

Surkov näeb vajadust Putini valitsemissüsteemi ja üldse putinismi kui tulevikuideoloogia ideede ja mõõdete kompleksi mõtestamiseks ja kirjeldamiseks. „Just tuleviku, sest praegune Putin on vaevalt putinist, nagu näiteks Marx ei ole marksist, ja ei ole kindel, et ta nõustuks see olema, kui saaks teada, mis see on,” selgitab Surkov, kelle arvates tuleb seda teha nende jaoks, kes tahaksid olla nagu Putin, et oleks võimalik üle kanda tema meetodid ja lähenemine eesseisvasse aega.

Surkov kinnitab, et Venemaal loodud poliitiline süsteem ei olev sobiv ainult Venemaa tuleviku jaoks, vaid sellel on selgelt ka märkimisväärne ekspordipotentsiaal, nõudlus selle või selle komponentide järele on juba olemas, selle kogemusi uuritakse ja võetakse osaliselt kasutusele.

Surkov märgib, et välismaalaste huvi Vene poliitilise algoritmi vastu on arusaadav. Putini 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõne, milles ta kritiseeris „ühepooluselist maailma”, tundus Surkovi sõnul siis dissidentlik, aga praegu on kõik selles öeldu arusaadav – Ameerikaga ei ole rahul keegi, ka ameeriklased ise.

Kritiseerides lääne demokraatlike institutsioonide võltsiseloomu kirjutab Surkov, et „meie süsteemi (...) ei peeta küll ilusamaks, aga selle eest ausamaks”. „Ja kuigi kaugeltki kõigile ei ole sõna „ausam” sõna „parem” sünonüüm, ei puudu sellel köitvus,” lisab Surkov.

Surkovi kinnitusel ei jagata Venemaal riiki välimiseks ja süvariigiks, vaid seda ehitatakse tervikuna koos kõigi osade ja nähtustega: selle jõukarkassi kõige brutaalsemad konstruktsioonid tulevad otse fassaadile ega ole peidetud mingite arhitektuuriliste kaunistuste alla. „Suur sisemine pinge, mis on seotud hiiglaslike mitmerahvuseliste ruumide säilitamisega, ja pidev geopoliitilise võitluse keskmes olemine muudavad riigi sõjalis-poliitilised funktsioonid kõige tähtsamateks ja otsustavateks. Traditsiooniliselt neid ei varjata, vaid vastupidi, demonstreeritakse,” märgib Surkov.

Kuigi Venemaal ei ole Surkovi sõnul „süvariiki”, kõik on nähtaval, on see-eest olemas „süvarahvas” - „alati enesest teadlik, ligipääsmatu sotsioloogilistele küsitlustele, agitatsioonile, ähvardustele ja muudele otsese uurimise ja vastutegevuse vahenditele”.

„Oskus kuulata ja mõista rahvast, näha teda läbi kogu sügavuses ja tegutseda vastavalt on Putini riigi unikaalne ja peamine väärtus. Ta on rahvale adekvaatne, temaga samasuunaline, mis tähendab, et ei allu ajaloo vastassuunaliste hoovuste hävitavatele ülekoormustele. Järelikult on ta efektiivne ja pikaaegne,” kirjutab Surkov.

„Tegelikult usaldab ühiskond ainult esimest isikut (...). Uus on see, et riik ei ignoreeri seda fakti, vaid võtab arvesse ja lähtub sellest oma algatustes. Oleks lihtsustus viia jutt kurikuulsale usule „heasse tsaari”. Süvarahvas ei ole sugugi naiivne ja peab vaevalt heasüdamlikkust tsaari väärtuseks. Pigem võib ta mõelda õigest valitsejast sama, mida Einstein ütles jumala kohta: „Rafineeritud, aga mitte pahatahtlik,”” kinnitab Surkov.

Surkov kirjutab, et Vene riigi tänapäevane mudel uuel sajandil ei purune, toimib omal moel ning saavutab geopoliitilises võistluses auhinnalisi kohti kõrgliigas. „Sellega tuleb varem või hiljem leppida kõigil neil, kes nõuavad, et Venemaa „muudaks käitumist”,” kirjutab Surkov.