Siinsetel vaatajatel avaneb võimalus näha Boris Eifmani etendust „Teispool pattu“, mis on ümbertöötatud versiooni balletist „Karamazovid“, mis kogus 18 aastat tagasi täissaale, vaimustatud retsensioone ja kõikvõimalikke teatripreemiaid.

Mis teeb selle balleti eriliseks? Eifmanil on õnnestunud näidata tantsu vahendusel Dostojevski teose sügavust ja traagilisust. See ei ole lihtne. Dostojevskit ei ole lihtne mõista. Tema teostes on palju alltekste, aga ballett ongi ju üks suur visuaalne alltekst, mis peab vapustama vaatajat liikumise, dünaamika, heli ja valgusemängu iluga, liigutuste plastilisuse ja harmooniaga, ilu ja graatsiaga.

Tegemist on vormilt peene ja sisult sügava balletiga. Dostojevski teose poole pöördus suur koreograaf juba 1995. aastal, kuid ligi 20 aastat hiljem sundis miski teda ikkagi oma loomingut ümber mõtestama.

„Peamine on see, et ma ise olen muutunud ja muidugi on muutunud ka minu riik. Seepärast on need probleemid, mis meid 1995. aastal erutasid, tänaseks muutunud karjuvalt aktuaalseks. See on täiesti uus etendus, mis vastab aja vaimule,“ ütles koreograaf, Venemaa rahvakunstnik Boris Eifman.

Ballett, milles kõlab Wagneri, Mussorgski ja Rahmaninovi muusika, kestab ligi kaks tundi ja on jaotatud kaheks vaatuseks. Esimene vaatus on kergem ja pehmem – naiste tants kitarri ja mustlasmuusika saatel. Midagi sellist ei oska balleti puhul kindlasti oodata. Teine vaatus on juba keerukam – valgusemäng ja liikumine hoogustuvad. Stseenide dünaamika paneb vahel pea ringi käima. Selles on uuenduslikke lahendusi, millest me aga enne etendust juttu ei tee.

Isegi proovides töötavad Eifmani artistid oma füüsiliste võimete piiril. Näib, et sellele trupile on kõik jõukohane, isegi keeruline ja kordumatu plastika ning nende emotsioonid on just nagu draamanäitlejatel. „Rõhk on meil asetatud just geneetikale, sest Dostojevski teoses ei olnud pojad oma isa näinud. Nad kohtusid temaga alles 18 aasta pärast ja vaat kuidas vana Karamazov igas pojas välja lööb,“ räägib baleriin ja Grušenka osatäitja Maria Abašova.

Balletis juhtub harva, et lavastuses on esiplaanil mehed, nende suhted Jumala, üksteise ja iseendaga.

„Kõikelubatavuse probleemi on näidatud väga selgelt. Kas inimesel on lubatud seda moraalset piiri ületada või mitte?“ märkis Dmitri Karamazovi osatäitja Oleg Gabõšev.

Kogu tegevus areneb kolmekorruselise metallkonstruktsiooni taustal. Kord saab sellest vangla, kord kirik. Keskel on aga keerdtrepp. Lavastaja idee järgi ühendab see maad ja põrgut. Nagu tantsijad ise räägivad, on sellest üles minna märksa raskem kui alla laskuda.
Eifman ei ole kunagi kartnud vaatajat metafooridega kõnetada. Nähtavasti just seepärast ei jäta niisugune draama ja koreograafia süntees kedagi ükskõikseks.

„Ta on imepärane plastilise rikkuse meister. Ta suudab sõna otseses mõttes kõiki inimese emotsioone ja tundeid liigutuste kaudu väljendada,“ räägib A. S. Puškini nimelise riikliku kujutavate kunstide muuseumi president Irina Antonova.

„Mulle ballett ei meeldi, andku Jumal andeks, aga ma vaatasin seda etendust ja tuli tahtmine sellest film teha. Ma nägin seal sellist plastilisust, võimsust, ulatust ning suurte heliloojate Rahmaninovi ja Wagneri loomingu geniaalset ühendamist,“ toonitab filmirežissöör ja Venemaa rahvakunstnik Nikita Mihhalkov.

Jumala ja inimese ning raskete otsuste teema on kõigil aegadel aktuaalne. See etendus jääb kaasaegseks ka saja aasta pärast. Imepärane lavastus, lummav tants ja vapustav valgusemäng. Seda tasub näha!

Etendusepileteid saab osta siit.

Jaga
Kommentaarid