Kriisiabikeskustest otsis abi 92 vägistamisohvrit
„Võrreldes 2017. aastaga on pöördumiste arv kahekordistunud, sest inimeste teadlikkus on kasvanud,“ ütles teenuse juht Keete Janter.
Janteri sõnul pöördus keskustesse igas vanuses naisi, neist vanim oli 70-aastane. Politsei tõi kriisiabikeskustesse 52 seksuaalvägivalla all kannatanud naist, 40 naist tuli ise. Peaaegu kõik nad soovisid järelravi. See hõlmas näiteks naistearsti või infektsionisti külastust, aga ka psühholoogilist abi, mida osutati 2018. aastal 179 korda. Tavaliselt vajas üks inimene keskmiselt 4–5 visiiti.
Keete Janteri sõnul on seksuaalkuriteo tõendamise seisukohast ääretult tähtis, et inimene pöörduks võimalikult kiiresti abi järele, võimalusel esimese ööpäeva jooksul. „Nii saab dokumenteerida võimalikke vigastusi ja koguda kannatanu kehalt tõendmaterjali. Hiljem saab neist määrata DNA-d ja kasutada tulemusi kohtus,“ toonitas Janter.
„Kindlasti julgustan ka hiljem abi otsima. Kuigi pärast ei ole enam võimalik tõendmaterjale koguda, tasub siiski pöörduda sotsiaalkindlustusameti ohvriabisse, et saada nõustamist,“ lisas ta.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustes saab inimene esmast psühholoogilist tuge ning ta vaadatakse meditsiiniliselt läbi. Vajadusel määratakse uimastite sisaldus ning antakse SOS-pillid ja stardipakk HIV ennetavaks raviks. 2018. aastal alustas HIV ennetava raviga 36 inimest.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused asuvad nelja Eesti haigla juures: Lääne-Tallinna keskhaiglas, Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu haiglas ja Ida-Viru keskhaiglas. Keskustes pakutakse inimesele tema nõusolekul abi, mis on tasuta. Abivajaja saab pärast vägivalla kogemist pöörduda kriisiabikeskusesse seitsme ööpäeva jooksul.
Lisainfot, kust leida seksuaalvägivalla korral abi, leiab ohvriabi kodulehelt www.palunabi.ee või seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste teenust tutvustavast videost.
