Igor Gräzin võrdleb Daily Telegraphis oma tööd Nõukogude Liidu ülemnõukogus ja Brexiti-läbirääkimisi
Euroopa Parlamendi liige Igor Gräzin kirjutab Briti ajalehes Daily Telegraph, et Suurbritannia ei tohtinuks lahkumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga kapituleeruda ja kokkuleppeta Brexitis pole midagi hirmsat.
„Üle Euroopa nimetatakse Theresa May kokkulepet kapitulatsiooniks. Ühel esimestest kordadest arvan ma, et Euroopa meedia võib rääkida sisulist tõtt. Kindlasti ei vaielda sellele kirjeldusele väga vastu. Esimene samm võidule, kestvale rahule, on mitte kapituleeruda. Kas me kõik võime sellega nõustuda?” kirjutab Gräzin.
Gräzin meenutab aega, kui ta oli koos kolleegidega saadetud Nõukogude Liidu ülemnõukogusse Eesti iseseisvust tagasi võitma. „Esiteks, nad saatsid seda tööd tegema inimesed, kes uskusid iseseisvusse. Nad ei saatnud parteiaparatšikuid, kes uskusid Nõukogude Liitu. Meie, eestlased, ei olnud nii lollid,” kirjutab Gräzin.
Gräzini sõnul oleks loomulikult kasulik, kui britid suudaksid valida parlamendi, mis päriselt usuks Briti rahvasse ja tema tahtesse.
Ainsad tegelased selles loos, kes näivad midagi läbirääkimistest teadvat, on Gräzini arvates Põhja-Iirimaa Demokraatlik Unionistlik Partei (DUP), mille põhiline lähenemine läbirääkimistele on olnud see, et kui May annab neile, mida nad tahavad, lasevad nad tal ellu jääda, mis on toores, aga efektiivne taktika. Gräzin leiab, et May järeltulija peab aru saama, et need ei ole läbirääkimised hea tahtega džentelmenide vahel, kes püüdlevad vastastikku kasuliku äri poole.
„Nõukogude põhiseaduses oli midagi artikkel 50-le sarnast. See ei olnud tegelikult olemas, et liidust lahkumist kergeks teha. Kas te leidsite, et Brüssel, nagu ka Moskva, mõtles välja igasuguseid käänulisi legalistlikke mehhanisme, et teid rappa ajada? Meie teadsime neile vastu seista algusest peale, mitte olla entusiastlikud kaasosalised igas raamistikus ja ajakavas, mille nad välja haudusid,” kirjutab Gräzin.
Gräzini sõnul peaks Suurbritanniast Brüsselisse tulema keegi julge inimene, kes on kaval ja usub siiralt Brexitisse.
Gräzin leiab, et iseseisvus peab olema kohene ja tingimusteta. Kokkuleppeta jäämine ei ole kokkuleppeta jäämine igaveseks. „Moskvale ütlesime me, et „meie oleme meie ja teie olete teie – nüüd olgem sõbrad”. Pärast kokkuleppeta jäämist on Suurbritannia ja Euroopa sõbrad. Jääjate Projekt Hirm manab esile pilte kättemaksust Suurbritanniale. Kindlasti on Brüsseli ringkondades selleks soov, aga inimestele Euroopas meeldib Suurbritannia ja neile meeldib Brexiti-ülestõus.”
Gräzini sõnul oleks kokkuleppeta jäämine hetkeline olukord enne, kui räägitakse läbi igasugused kokkulepped.
Kokkuleppeta jäämise „kuristik” on Gräzini hinnangul tegelikult kergelt laskuv liivarand. Gräzin meenutab viimast katastroofi, mida kõik ootasid – Y2K-d – kui midagi ei juhtunud. Nii tõuseb päike ka pärast kokkuleppeta Brexitit ja lõokesed laulavad nagu alati. Kaubad ja inimesed käivad oma teed, nagu midagi poleks juhtunud, sest kõik kaubandusreeglid Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu vahel on endiselt kehtivad ja funktsioneerivad: GATT, UNIDROIT-i põhimõtted, CISG ja paljud teised, märgib Gräzin.
Gräzin lubab, et vabakaubandus Euroopa Liidu ja Suurbritannia vahel jätkub, nagu see on alati toimunud enne Euroopa Liitu. Ähvardatud uus tollirežiim, Napoleoni kontinentaalsüsteemi taassünd, võtab kehtestumiseks aega ja selle aja jooksul jõutakse Brüsseli eliidi fantastilised ambitsioonid ja viha ohjeldada, kirjutab Gräzin.
Erinevus on Gräzini sõnul aga selles, et kokkuleppeta Brexiti järgsetel hetkedel saavad kaks partnerit kiires tempos läbi rääkida täiendavaid uusi kokkuleppeid, et tagada tulutoova tootmise ja kaubanduse sujuv toimimine, või isegi tekitada täiendavaid tõkkeid või eelistusi, kui see on nende tahe ja kavatsus, kirjutab Gräzin.
„Kui Briti rahvas võitis referendumil Euroopa Liitu, tegite te seda kogu Euroopa eest. Kokkulepe, mida teie soovite, on see, mida meie soovime. Te võitsite oma vastased. Te peaksite allaandmistingimusi nõudma, mitte pakkuma,” ütleb Gräzin.
