Suursaadik Pariisis: Notre Dame'i taastamisel ei tõota probleemiks kujuneda raha, vaid oskustööliste nappus

Notre Dame'i põlengule järgnenud päeval on prantslased kiriku taastamise osas entusiastlikud, sõnas Pariisis resideeruv suursaadik Prantsusmaal Monacos ja Tuneesias Alar Streimann. Ta lisas, et pigem muretsetakse, et kiriku ülesehitamisel ei tõota probleemiks kujuneda raha, vaid hoopis oskustööliste nappus.

Millised meeleolud Pariisis pärast Notre Dame'i põlengut valitsevad?

Meeleolud on nukrad. Eile õhtul olid need emotsionaalsemad, aga täna inimesed nägid, et kiriku seinad on püsti ja midagi ikka õnnestus päästa. Meeleolu on läinud entusiastlikumaks. Inimesed on valmis pea püsti selle eest võitlema kiriku taastamise eest. Hoogsalt on läinud käima ka kampaaniad selleks vajaliku raha ja materjalide kogumiseks.

Olete ka ise täna kiriku juures käinud?

Ei ole saanud selleks aega. Piirkond on kinni ja politsei ei lase sinna kedagi ligi. Seal lähedal on piltide järgi siiski päris palju inimesi. Samas saab kõike muidugi ka telekanalitest jälgida, aga ega seal midagi vaadata ei ole. Suhteliselt õnnetu vaatepilt. Ega ma tahakski sellist pilti näha. Tulekahju on alati kole, ükskõik kas kirikus või kellegi kodus.

Milline on Jumalaema kiriku roll pariislastele ning mis võiks olla selle kiriku tähendus eestlastele?

Seda kahte sõnasse panna on väga keeruline! Notre Dame tohutu sümbol terve maailma jaoks: see on Euroopa kultuuri osa, see on väga vana sakraalehitis, üks vanemaid Prantsusmaal.

Notre Dame'il on väga sümboolne koht Prantsusmaa ajaloos. See on olnud seotud Prantsuse valitsuse, rahva ja riigiga. Ehkki katedraale on Prantsusmaal palju, ning mõnedki neist on ehk võimsamad, ilusamad ja suuremad, aga Notre Dame'i sümboolsust ei ole mitte ühelgi. See on prantslaste jaoks tõeline ajaloo tähtehitis. Ühest küljest on see südameasi, teisalt tohuti riigi sümbol välismaa jaoks.

Teine dimensioon on Notre Dame'i tähendus välismaalaste jaoks. Kõigil, kes Pariisis käivad, on kohustuslik käia Jumalaema kirikus. Seal käib päevas ligi 30 000 inimest. Eestis on Notre Dame kindlasti Victor Hugo raamatute kaudu kõige tuttavam. Seda oleme kõik koolis õppinud ja sealt ta on meelde jäänud. Ja muidugi filmidest.

Väga nukker. Õnneks ei olnud seal sees väga palju asju, mis oleks saanud kahjustada. Kui spekuleerida, oleks midagi sarnast juhtunud näiteks Louvre'is, siis see kõik oleks olnud veel erakordselt keerulisem.

Mainisite ka ise, et kõiksugused kampaaniad on hoo sisse saanud. Sellest ajendatult: kas Eesti suursaatkonnal on ka kavas Notre Dame'i ülesehitamiseks omapoolne panus anda?

Sellist arutelu pole meil veel olnud. Prantslastele pakutav abi peab olema ikkagi ratsionaalne. Nad on juba ühe ööga kokku kogunud 700 miljonit eurot. Prantsusmaa rikkamad inimesed ja suuremad firmad on panustanud.

Juba eile öösel öeldi, et ega rahas polegi nii suur probleem. Pigem on raske leida oskustöölisi, kes taastamistöid saaksid hakata tegema.

Täna ei tea keegi, kui suured need kahjud on ja palju see kõik maksma läheb. Seda alles hakatakse hindama. Püütakse hinnata ka seda, mida veel päästa tuleb ning kui ohtlikud on püstijäänud seinad ja kas nende lähedal üldse tohib toimetada. Kõik on veel väga algusjärgus.

Samas arvan, et südametunnistuse järgi on kõigil võimalik panustada. Püüame ka vahendada need aadressid, kuhu inimesed, kes tahavad taastamist toetada, saavad oma annetused saata.