Foreign Policy: Eestis toimub parempopulismi vastu võitlemise eksperiment
Kõigepealt tehakse juttu protestiliikumisest „Jah vabadusele, ei valedele!”, mis on organiseerinud proteste paremäärmusliku erakonna EKRE kaasamise vastu koalitsioonivalitsusse. Vaatamata nende jõupingutustele vannutati aga uus valitsus aprilli lõpus ametisse, märgib Foreign Policy.
„Me kaotasime,” ütles liikumise üks eestvedajaid Siim Tuisk. „Nüüd on aeg välja mõelda: kuidas me edasi läheme?”
Viimase aastakümnega on Eesti kinnistanud end digitaalse arengu keskusena ning olnud piirideta e-residentsuse pioneer. Seda on raske kokku panna nativistliku populismiga, mis on viimastel aastatel pühkinud üle Euroopa ja USA ning nüüd samamoodi mürgitanud ka Eesti, kirjutab Foreign Policy.
„Märstikuistel üleriiklikel valimistel võitis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mida tuntakse eestikeelse lühendiga EKRE, riigi 101-liikmelises parlamendis 19 kohta lubadusega kaitsta ohus olevat Eesti põlisrahvast ja juurida välja poliitiline süsteem, mis on aastaid ignoreerinud rahva tõelisi soove. Kampaania käigus võtsid erakonna liidrid sõna migrantide, samasooliste partnerluste, peavoolumeedia ja niinimetatud süvariigi vastu, seda kõike liikudes vabalt läbi valede ja vaenuõhutava retoorika. Üks nüüdne minister väitis, et riiki juhivad „salajuudid”; teine nõudis „valget Eestit”. Päevi pärast valimisi kaasas peaminister Jüri Ratas kõigi ootuste ja tema oma sõnade vastaselt EKRE oma uue valitsuse moodustamise ettepanekusse,” kirjutab Foreign Policy.
Parempopulistide tõus tabas Eesti liberaale üllatusena. „Jaanalind oli peitnud pea nii öelda liiva alla,” ütles Euroopa Liidu endine teadusatašee ja nüüd väikest konsultatsioonifirmat juhtiv Maia-Liisa Anton Foreign Policyle. „Me nägime, mis juhtus üle maailma, aga me ei tahtnud uskuda, et see võib juhtuda siin.” Kui märtsis toimusid koalitsiooniläbirääkimised, püüdsid liikumisest osavõtjad palavikuliselt välja mõelda meetodeid populismilaine tõrjumiseks.
Anton, Tuisk ja veel umbes tosinast inimesest koosnenud tuumik korraldas igapäevaseid meeleavaldusi Stenbocki maja juures. „Ma lihtsalt tundsin, et okei, see on minu punane joon,” ütles Anton. „Ma pean viie aasta pärast oma lastele silma vaatama ja ütlema, et ma päriselt püüdsin midagi teha.”
Need meeleavaldajad ei olnud aga ainsad, kes püüdsid midagi teha. Hoogu kogus ka teine liikumine, mis nimetas end Kõigi Eestiks ja sai kiiresti ligi 30 000 jälgijat Facebookis lisaks umbes 30 tuumikliikmele. Aprilli keskel kogus liikumine kontserdile Tallinna Lauluväljakul umbes 10 000 inimest moto all „Me ei karda. Me seisame koos vabaduse eest”. Liikumine püüdis olla mitte EKRE vastu, vaid Eesti jagatud väärtuste poolt, märgib Foreign Policy.
„Me teame kõik, mis valju protestiga juhtuma hakkab,” ütles üks liikumise algseid liikuma panevaid jõude Heidi Mardisoo. „On väga kerge kasvatada ühiskonnas lõhesid.” Mardisoo sõnul võttis ta õppust eksisammudest parempopulistidele reageerimisel teistes riikides ja esimesest päevast peale püüti vältida vastaspoole õhutamist.
Mardisoo sõnul jagavad protestijad ja Kõigi Eesti sama eesmärki: piirata paremäärmusluse poliitilist haaret. Kõigi Eesti suudab aga Mardisoo arvates kõnetada suuremat publikut, jättes võtmata poliitilise seisukoha ja püüdes rääkida kõigi valijatega.
Hoolimata kõigist opositsiooni katsetest parempopulismi vastu võidelda teatab üks EKRE juhtidest Martin Helme, et erakond ei lase ennast kõigutada, märgib Foreign Policy, mainides, et pärast rahandusministriks vannutamist tegi Helme OK-käemärgi, mida seostatakse valgete natsionalistidega.
„Mis mind lõbustab, on see, et keegi ei paista olevat teadlik, et kõike, mida on meie vastu kasutatud, on juba kasutatud Ühendriikides, Ühendkuningriigis või Saksamaal,” ütles Helme. „Me oleme valmis ja meie jaoks ei ole palju üllatusi.”
EKRE tööriistakasti üks kõige enam tähelepanuta jäänud tööriistu on Helme sõnul rohujuuretasemel side maapiirkondade valijatega. Ta tõi välja erakonna meediaplatvormid – veebilehed ja iganädalase raadiosaate, kus esinevad tema ja tema isa, erakonna esimees Mart – mis võimaldavad EKRE-l rääkida otse oma valijatega. Viimastel nädalatel on EKRE kasutanud kõiki neid platvorme "Jah vabadusele, ei valedele!" ja Kõigi Eesti diskrediteerimiseks.
„Neile saab rääkida, kui halb on peavoolumeedia või seletada oma plaane otse ilma igasuguste filtriteta,” ütles Helme. „Ja siis on teil armee inimesi, kes on väljas tänavatel, külades, räägivad oma naabrite ja kolleegide ja perekondadega.”
Just sellel põhjusel arvab Tuisk, et Kõigi Eesti projekt on veidi naiivne.
„Nad on esimeses faasis: mõtlevad, et kõik saab korda, kui me lihtsalt vestlust rahustame,” ütles Tuisk. „Me ei pea alati olema agressiivsed, aga me peame leidma viise, mis panevad inimesi pooli võtma.”
Tartu ülikooli Eesti protestiliikumiste uurija Katrin Uba ütles, et on liiga vara hinnata, kas EKRE-vastane liikumine on olnud edukas. Kui see tahab edukas olla, peavad nad Uba sõnul minema Tallinna ja Tartu mullidest välja ja rääkima otse maapiirkondade valijatega. „Nad tahavad rääkida väärtustest, aga ma ei ole kindel, et asi on EKRE valijate jaoks alati väärtustes,” ütles Uba.
„Et nende inimestega side saada, peavad nad hakkama rääkima igapäevastest asjadest,” ütles Uba. „Ja need on tervishoid, teede kvaliteet, madalad sissetulekud maapiirkondades, see, et inimesed peavad reisima pikki vahemaid, et leida tööd ja nii edasi.”
Kuigi Kõigi Eesti liikmed usuvad jätkuvalt oma missiooni, tekib mõnel neist küsimusi. „Me teame, et oleme pidevas ohus, et meie sõnum on liiga keeruline ja et kui see ei ole selgelt millegi vastu, on meie eesmärk liiga hägune ja liiga igav,” ütles liikumisega varases staadiumis liitunud Ave Tampere. „Ja see ülemõtlemine võib meid halvata.”
„Kuigi Kõigi Eesti liigub edasi ettevaatlikult, kavatseb EKRE kaikaga teerajamist jätkata,” kirjutab Foreign Policy. „Lahkudes eelmisel kuul valitsuse ametisse nimetamise tseremoonialt Helme irvitas ja ütles: „Me ei hoia ennast kunagi heast kaklusest eemale.””
