Gruusial on sõdurid Afganistanis, ka korraldatakse riigis NATO õppusi ja teie kaitsekulutused on 2,2 protsenti. Kõik tundub paljutõotav, aga NATO-s ei ole Gruusia veel ikkagi. Kas see protsess on liiga kaua kestnud?

Ootajale tundub alati, et liiga kaua on kestnud, kui niimoodi küsida. Kui aga vaatame, kus me alles 15 aastat tagasi olime ja kus täna... Mina tulin ise Gruusiasse 15 aasta (Zurabišvili oli varem Prantsuse diplomaat, sest tema vanemad olid nõukogude võimu eest emigreerunud Prantsusmaale - toim) eest ja poleks siis kunagi ette kujutanud, et nüüd toimuvad siin NATO sõjalised õppused, NATO alused külastavad Gruusia sadamaid ja Gruusia kontingent on Afganistanis. Me panustame Afganistani elaniku kohta kõige rohkem sõdureid.

Loomulikult me võrdleme end vahepeal Eestiga ja näeme, et me oleme mõningast aega kaotanud. Erinevalt Eestist olime meie märgatavalt pikemat aega nõukogude režiimi ja okupatsiooni all. See asjaolu on tõesti kahe riigi arengut paljudel eri viisidel mõjutanud.

Ka Venemaa Gruusia-vastased ja Gruusias toimunud teod on mänginud protsessi aeglustumisel oma rolli. Oluline on aga see, et sõjast, okupeerimisest ja Venemaa lakkamatust väsimatust provotseerimisest hoolimata on Gruusia ikka teel NATO suunas. Moskva ähvardused meie otsustavust ei mõjuta. Kõike tähtsam on, et jätkame - küll jõuame lõpuks ka ukseläveni. Olen täiesti kindel, et oleme ühel päeval NATO-s.

Mida Gruusia ise rohkem teha saaks?

Tuleb reformidega jätkata. Sõjalises mõttes oleme me täiesti valmis. Kui meile MAP (NATO liitumiskava – toim) homme antaks, täidaksime me tõenäoliselt juba kahe-kolme kuuga kõiki nõudeid.

Meil täidame juba eelarvenõuet, kuid arvatavalt on majanduses rohkem reforme teha ja tuleb ka ühiskonda reformida. 70 aastat nõukogude režiimi on ikka teistsugune kui üle 40 aasta - ja see mõjutab. Paljud põlvkonnad on elanud okupatsioon all.

Vahepeal, kui vaatan inimesi enda ümber, nii administratsioonis kui mujal: meil on vaja rohkem algatusvõimet, vastutustunnet, EL-st tulevat töökogemust.

Viisarežiimi lihtsustamine on olnud väga hea, selle lühikese aja jooksul on toimunud 750 000 külastust, see tähendab, et grusiinid saavad lähemale sellele, mis Euroopa Liit tegelikult on. Me oleme vist ka Erasmuse kõige agaramad kasutajad - see näitab, et grusiinid hääletavad ka jalgadega. Nad jõuavad Euroopasse ja kogevad erinevat mentaalsust, erinevat suhtumist töösse - see on väga oluline.

Meil on kodanikuühiskonna ja mõtteviisiga veel palju tööd teha. Minu vastutus on näidata teistsugust eeskuju ja üritada ühiskonda kiiremini muuta, austades samal ajal selle traditsioone.

Pikemalt saab Zurabišvili mõtteid lugeda esmaspäevasest Eesti Päevalehest.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena