Parempopulistidel ei õnnestunud Brüsselit üle võtta, põhjus võib olla suur valimisaktiivsus
Euroopa tsentristide strateegia alates Angela Merkelist kuni Emmanueal Macronini oli näidata valimisi „Euroopa saatuse” küsimusena, mis aitas inimesi valimistel osalema panna.
Euroopa Liidu meelsed erakonnad hoiatasid, et euroskeptilise populismi esiletõus Prantsusmaa Rahvusliku Ühenduse, Alternatiiv Saksamaale (AfD), Itaalia Liiga ja paljude teiste näol ähvardab ära nullida aastakümned Euroopa integratsiooni.
Eurooplased võtsid neid üleskutseid kuulda ja läksid valima, mistõttu oli valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimiste kohta kõrge ehk 51 protsenti.
Aktiivne osavõtt aitas euroskeptikute tulemust allapoole tõmmata, sest viimased on tavaliselt madalast valimisaktiivsest kasu lõiganud, sest on oma valijate mobiliseerimisel edukad.
Saksamaal ja Austrias oli parempopulistide tulemus halvem kui 2017. aasta parlamendivalimistel: toetus oli väiksem vastavalt 1,8 ja 3,3 protsenti.
Kuigi AfD märkis kiiresti, et nende tulemus on võrreldes 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistega üle 50 protsendi parem – 7,1 protsendilt 10,8 protsendile – on see võrdlus problemaatiline, sest erakond on pärast seda läbi teinud dramaatilise metamorfoosi. Viis aastat tagasi oli AfD veel keskendunud euroala päästeprogrammidele vastuolemisele. Paremäärmuslus ja keskendumine sisserändele tulid hiljem.
Saksakeelse paremäärmusluse õnne pöördumist võis mõjutada hiljutine Ibiza afäär Austrias, aga nõrkuse märke oli ka mujal.
Sisserändevastane Taani Rahvapartei sai Euroopa Parlamenti vaid ühe koha (seni neli kohta). Hollandis läks paremäärmuslikel erakondadel halvemini, kui paljud nende oponendid kartsid. Hispaanias oli paremäärmusliku Voxi toetus vaid kuus protsenti. Eesti paremäärmuslik EKRE jäi valimistel kolmandaks.
Kuigi Nigel Farage’i Brexiti-parteil läks Suurbritannias hästi – tuli valimisvõit – ei mängi ta tõenäoliselt järgmises Euroopa Parlamendis kuigi suurt rolli ilma liikmelisuseta mõnes suuremas blokis, mis on ebatõenäoline.
Isegi Prantsusmaal ja Itaalias, kus populistidel läks kõige paremini, on tulemused allpool mõningaid ootusi. Marine Le Peni Rahvuslik Ühendus sai 23,5 protsendiga esikoha, aga see on siiski veidi halvem 2014. aasta tulemusest. See tähendab kaht kohta vähem.
Matteo Salvini Liiga näib olevat Itaalias tugevalt esinenud, saades üle 33 protsendi häältest. Salvini lootus moodustada Euroopa Parlamendis suurim grupp jääbki aga lootuseks – Politico arvutuste järgi oleks Salvini grupil 751-liikmelises parlamendis umbes 70 kohta.
Salvini on rajanud uue populistliku alliansi vundamenti. Sellesse peaksid kuuluma näiteks AfD, Rahvuslik Ühendus, Austria Vabaduspartei (FPÖ) ja võib-olla ka Ungari peaministri Viktor Orbáni Fidesz, mis võib lahkuda Euroopa Rahvaparteist.
Kas Orbániga või ilma, on suur küsimärk see, kui sidus plaanitav populistlik grupp olema hakkab. Kuigi erakondadel on põhimõtteline vastuseis sisserändele ja mitteliberaalne, antidemokraatlik vaim, pole neil muud suurt midagi ühist.
Näiteks Salvinile ei meeldi Euroopa eelarvedistsipliini reeglid, mis on vastuolus AfD ja FPÖ seisukohtadega. Salvini tahab ka, et teised Euroopa riigid võtaksid vastu suure osa pagulastest, kes Itaaliasse saabuvad, ja Orbán on sellele kategooriliselt vastu.
Kuigi sellised erimeelsused ei ole uued, illustreerivad need tsentristlike erakondade eeliseid populistide ees.
Populistid järgivad juba oma olemuselt natsionalistlikku agendat, mis on vastuolus koalitsioonide moodustamisega Euroopa tasemel. See tähendab, et peavooluerakonnad ei pea neid jagama ja valitsema. Populistid teevad seda ise, kirjutab Politico.
