Naised said Šveitsis valimisõiguse alles 1971. aastal ja kuni 1985. aastani vajasid nad abikaasa luba töötamiseks või pangakonto avamiseks. Tasutud emapuhkus kehtestati alles 2005. aastal, vahendab Financial Times.
Šveitsi esimene naiste streik toimus 1991. aastal ja see oli suurim streik riigi ajaloos – osa võttis 500 000 inimest. Selle kampaania veteranide sõnul ei ole palju muutunud. Enamik koole nõuab, et lapsed viidaks lõunaks koju, lasteaiatasud on tohutud ja palgalõhe üks suuremaid arenenud maailmas.
„Paljud naised olid üsna optimistlikud, et progress tuleb loomulikult ja on ainult aja küsimus,” ütles sotsioloog ja Šveitsi parlamendi sotsiaaldemokraadist liige Min Li Marti. „Aga nüüd mõistavad paljud naised, et see ei juhtu lihtsalt automaatselt. Progressi eest tuleb ikka võidelda. Asi on võimus. Ja võimuga inimesed ei kavatse seda lihtsalt ära anda.”
„Šveitsis oli eelmise sajandi algul väga tugev naisliikumine ... Mõned hüüdlaused nende lippudel – me võiksime neid täna endiselt kasutada. Võrdne palk on kõige otsesem, aga ka laste eest hoolitsemise küsimused ja tööõigused – need on samad probleemid,” ütles Zürichis streiki korraldava organisatsiooni liige Salome Schärer.
Üks tähtsamaid protestijate gruppe on maanaised. Šveitsi Naistalupidajate ja Maanaiste Liidu andmetel puudub 31 000 talunaisel sotsiaal- ja pensionikindlustus või on see väga väike. Naissoost talutöötajad teevad nädalas keskmiselt 63 tundi tööd, aga ainult 30% neist on õigus riiklikule sotsiaalkindlustusele ja pensionile.
Streigivad aga ka linnanaised. Riigi kahest suuremast pangast, Credit Suisse’ist ja UBS-ist öeldi, et seal peab streikimiseks võtma vaba päeva puhkusepäevade arvelt.
Genfis on aga loodud organisatsioon „14. juuni ristiemad”, mille peamiselt pensionäridest liikmed protestivad nende naiste eest, kes ei saa töölt lahkuda.
