Inimesed kipuvad politseile valetama, et varjata purjuspäi kaotatud esemeid

Juuni lõpus esitas prokuratuur Mary Krossile süüdistuse valeütluse andmises. Nimelt väitis Kross, et kaks meest loopisid teda kividega ja hõikasid, et mingu Kross koju, kuid väide ei leidnud tõestamist. Tüüpiliselt kipub olema nii, et kui inimene jääb kas valeütluses või valekaebuses süüdi, peab ta avama kas rahakotirauad, tegema üldkasulikku tööd või leppima tingliku vangistusega. Mullu mõisteti vaid üks inimene 11 kuuks valeütluste jagamise eest trellide taha.

Eesti karistusseadustik reguleerib tavainimese valetamist üldiselt kahe seaduspügalaga, paragrahvid 319 ja 320. Paragrahv 319 käsitleb valekaebust, mis tähendab laias laastus teise inimese süüdistamist kuriteos, mida ta ei teinud. Paragrahv 320 käsitleb valeütlust ja valevannet, kus tunnistaja valetab ütlusi andes. Valeütluse eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega ning just selles Krossi süüdistatakse.

Iga tõestust leidnud valeütlus ei lõpetagi kohtus, mõned juhtumid lõpetab prokuratuur oportuniteediga ehk otstarbekuse kaalutlusel isikut formaalselt ei karistata, kuid talle pannakse kohustused.

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik selgitas, et mullu mõisteti kahes paragrahvis süüdi 33 inimest. 15 neist said karistuseks tingimisi vangistuse, 14 neist pidid teo eest maksma, kolm inimest pidid tegema üldkasulikku tööd ja vaid üks läks 11 kuuks trellide taha. Reaalse karistuse saavad aga tavaliselt need, kes on ka varasemalt õigusrikkumisega vahele jäänud. Tihtipeale kiputakse valetama politseile aga enda tegude varjamise eesmärgil.

“Kuigi juhtumid on väga eri-ilmelised, siis korduvaks mustriks on näiteks see, kui keegi purjus peaga kaotab midagi ära ning siis soovib seda oma elukaaslase või vanemate eest varjata ning mõtleb välja loo, kuidas teda on näiteks röövitud,” selgitas prokuratuuri pressiesindaja Kaarel Kallas.

Üldjuhul on valeütluste andjate puhul tegemist varasemalt kriminaalkorras karistamata inimestega, kel kokkupuuteid politseiga vähe ning kes seetõttu võivad arvata, et valeütluste andmine ei tule kunagi välja. Siiski tehakse kõik, et leida täiendavaid tõendeid sõnadele.

Paraku tuleb ette ka olukordi, kus on ühe inimese sõna teise sõna vastu. Kallas selgitas, et kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kahtlustava kasuks. Peale selle on Eestis kõrge tõendamislävi ja süüdimõistmiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, et tunnistaja ütlused on usaldusväärsed.