KOMMENTAAR | Nutisõltuvus on muutunud tapamasinaks - aga mis oleks, kui tõesti roolis ei loe?
Liiklussurmade ja raskete vigastuste vältimise nimel tuleb aktiivselt tegutseda, sest inimelu säästmine on seatud riiklikult kõige tähtsamaks liikluspoliitiliseks eesmärgiks. Seda ka juhul, kui selleks peab piiramata inimeste mobiilsust.
Kindlasti ei saa mööda vaadata rahast - kuna raha on rattaid käimapanev jõud, siis on välja arvutatud, et rahaliselt lähevad ELi teedel toimunud liiklusõnnetused maksma umbes 280 miljardit eurot ehk umbes 2% liidu GDP-st.
Kui me räägime liiklusohutusest, siis võrreldes muu maailmaga läheb Euroopa teedel päris hästi, aga üle 25 000 liiga vara otsa lõppenud inimelu aastal 2018 ja umbes 135 000 raskelt vigastatud inimest on mõtlemapanev number.
Probleemi tuum seisneb aga selles, et hukkunute ja vigastatute number ei ole viimastel aastatel soovitud tempos langenud. Kui 2010. aastal seati eesmärke ja visioone, joonistati üsna lineaarne graafik nullvisiooni suunas.
Nulli loodeti jõuda aastaks 2050 ja see pidanuks tähendama seda, et aastal 2050 ei hukku liikluses ega saa raskelt viga mitte keegi.
Igatahes on igasugune nullist suurem number sotsiaalselt mitteaktsepteeritav hind inimkonna mobiilsuse eest maksta. Nii leitakse Euroopa Parlamendis.
Reaalsuse kaikad nullvisiooni kodarates
Kui aastaid tagasi vaadati hukkunute ja raskelt vigastatute arvu languse numbreid ja rõõmustati, siis viimasel ajal on graafikukõverad olnud stagnatsioonis ning koledate numbrite langus on peatumiskursil.
Autod ja keskkond muutuvad küll pidevalt turvalisemaks, kuid samal ajal tuleb ühiskonnal silmitsi seista uute negatiivsete trendidega, mille seast silmapaistvaimaks on kujunenud juhtide tähelepanu hajumine mobiiltelefonide kasutamise läbi.
Kuigi tulevikus võib tehnoloogia arengutest ja automatiseerimistest liiklusturvalisuse kasvatamisel abi olla, on inimkond täna olukorras, kus nutisõltuvus on muutunud märkmisväärseks tapamasinaks.
Täna veel ei ole ka parimad isejuhtimistehnoloogiad sellisel tasemel, et need suudaksid päriselt inimfaktori viga elimineerida või usaldusväärselt toimida tähelepaneliku inimesega samal tasemel.
Tehnoloogia arengul ja informatsiooni üleküllusel, kusjuures mitte ainult mobiiltelefonide näol, on ka miinuspooli - see kõik röövib tähelepanu ja kui juht kasvõi mõneks sekundiks tähelepanu juhtimiselt mujale kinnitab, on kuri karjas.
Tehnika on probleem, andke rohkem tehnikat!
Teisisõnu - infotehnoloogia, ühenduvus ning palju funktsioone komplektis traditsiooniliste sõidukitega, mida lihas peab juhtima, on sünnitanud uue ohuallika liikluses ja sellega tuleb tegeleda.
Üks asi on see, et juhid haaravad oma nutitelefoni järele ja lihtsalt ei tegele juhtimisega, teine asi on see, et auto varustuse haldamine ja info töötlemine röövib tähelepanu.
Varem sõnakõlksuna tundunud hüüe - kui juhid, siis juhi - on nüüd päriselt saanud teoreetilisest ohust liiklusõnnetuste mõjuvaks põhjuseks.
Näiteks Hispaania ametivõimud on teatanud, et kõrvalised tegevused autoroolis on liiklusõnnetuste põhjuste "edekabelis" rebinud ette nii kiiruseületamisest kui alkoholist.
Seda kohta tasub uuesti lugeda - kõrvaliste tegevuste tõttu satutakse õnnetusse rohkem kui kiirustamise või alkoholi tõttu. Seetõttu ei maksa imestada, miks Maanteeamet ja politsei ning seadusandjad lausa Euroopa Liidu tasemel kurjad on ning Delfi "Roolis ei loe" stiilis kampaaniaid teevad.
Mobiilijoodiklus on probleem, päriselt! Ja seda nii numbreid kui ka tagajärgi vaadates. Ühes uuringus leiti, et risk sattuda liiklusõnnetusse kasvab 12,2 korda, kui valitakse telefoninumbrit, ja 6,1 korda sõnumineerimisel. Juhi tähelepanu hajumine on olnud võtmetähtsusega faktor 10 kuni 30 protsendi liiklusõnnetuste puhul.
Riskid, mida muus olukorras ei tahaks keegi vabatahtlikult võtta, aga kuna roolis enamasti läheb õnneks ja midagi halba ei juhtu, siis lõpuks võidab sõltuvus või lihtsalt uudishimu telefonis toimuva vastu igasuguse kaine mõtlemise.
Tulemus: pea igal ajahetkel liikluses on meie ümber inimesed, kes lisaks juhtimisele (või juhtimise asemel?) nutitelefonis tegutsevad. Praktikas tunneb need ära selle järgi, et nad magavad maha rohelise tule süttimist, vahest lausa terve fooritsükli jagu.
Tuuleveskitega võitlemise maiguline, aga siiski vältimatult vajalik võitlus
Aga mis oleks lahendus? Mingi aeg tagasi oli kuum teema handsfree-seadmed - et juhtide käed jääksid autoroolis mobiiltelefoniga rääkimise ajal vabaks.
Tänapäeval on käed-vabad seadmed üsna populaarsed, aga ühtlasi on olemas üks uuring, mis ütleb, et handsfree-seadmed on sama ohtlikud kui telefoni käes hoidmine ja näppimine.
Nüüd nähakse võimaliku lahendusena reageerimist teisest otsast ja tegeletakse kiiruse piiramise teemaliste aruteludega ning surutakse peale autode varustamist rohkema turvavarustusega.
Kaugemas tulevikus hellitatakse lootusi isejuhtivatest autodest, mis elimineeriksid inimese ekslikkusest tulenevad riskid, aga see on ikka veel kaugem tulevik.
Alles hiljuti saime lugeda uudist, et Euroopa Parlamendi uued eeskirjad kohustavad alates maikuust 2022 varustama kõik uued sõidukid mitmete ohutusfunktsioonidega nagu intelligentne kiirusekontroll ja hädapidurdussüsteem.
Ühest küljest mõnus, sest ilmselt säästetakse seeläbi nii mõnigi inimelu. Aga teisest küljest virutab see korraliku obaduse tarbija rahakotile ja täiesti omaette peatüki võiks kirjutada inimpsühholoogiast ja sellest, mis juhtub siis, kui inimene end kaasaegset turvalisuse varustust täis autos liiga turvaliselt tunneb.
Ei pea olema oraakli võimetega, et näha selle värskema regulatsiooni taga reaktsiooni juhtide tähelepanu hajumisele.
Automaatne hädapidurdus on nagu arstirohi selle roolimobiiliku, mobiilihooliku või nutinugistaja vastu, kes on liigeldes unustanud end sotsiaalmeediat läbi lappama, e-kirjale vastama või sõnumineerima. Kui auto ees on takistus ja kõrvalistele jamadele keskendunud juht seda ei näe, võtab auto viimasel hetkel ohjad enda kätte.
Autode varustusse on lisandunud süsteemid, mis tuvastavad juhi väsimust, tähelepanematust. Mobiiltelefonidele on tekkinud vabatahtlik võimalus lülitada peale režiim, et telefon juhti ei segaks, umbes nagu telefonid pakuvad ka lennurežiimi.
Ka mobiiltelefonide ja autode ühendamisel on mõeldud juhi tähelepanu hajutamise peale - näiteks ei kuvata Apple CarPlay funktsioonis ekraanile sõnumeid, sest inimene ei suudaks ilmselt vastu panna nende lugemisele.
Waze küsib liikuvas autos alati igaks juhuks üle, kas nuppude näppija on reisija või juht. Aga need on kõik sellised pisikesed formaalsused, mis on sisuliselt vabatahtlikud ja korraliku nutisõltuvuses või põhimõttelise roolimobiiliku vastu ei aita.
Aga mis oleks kui lihtsalt roolis ei loe?
Autosid võib ju varustada igasuguste turvalisust suurendavate juhiabidega, aga kui inimesel on väga vaja mobiiltelefoni kasutada, siis miski muu peale telefoni ära võtmise või selle signaali takistamise ei aitagi.
Autos sees oleks mobiililevi blokeerida lihtne, aga siis tekivad uued küsimused, näiteks: miks peab kaasreisijate mobiililevi piirama või mis saab siis, kui auto teelt välja sõidab ja autosolijad sellesse lõksu jäävad - blokeeritud signaaliga ei saa abi ka kutsuda? Uuematel autodel on peal automaatsed hädakutsungisüsteemid (e-Call), aga meie autopargi keskmine vanus on eri andmetel 13-15 aastat ning ei osata isegi unistada säärastest abidest.
Inimese loomus on kord juba selline, et igasugused keelud ei ole kõige efektiivsemad. Alaealised leiavad viise alkoholi kätte saada, narkomaanid saavad keeldudest hoolimata kätte oma doosi.
Ajaloost on teada, et alkoholikeeld tekitas illegaalse kaubandusvõrgustiku ning salaurkad, kus alkoholi ikkagi tarbiti. Kuritegevus teenis sel ajal vankritäite kaupa rahal.
Ehk teisisõnu: motivatsioon peab tulema inimesest endast, sest kui autojuht ise ei ole valmis telefoni kasutamisest autoroolis loobuma, siis ei aita ei ussi- ega püssirohi. Inimene näpib telefoni, isegi kui ta selle tõttu surma võib saada.
Loodusteadlane ütleb sel kohal lakooniliselt “looduslik valik”.
