Andersson kirjutas luulekogusid, romaane ja näidendeid. Talle anti kuus korda kunstivaldkonna riiklik preemia. Tuntuks on Andersson saanud ka psühhiaatri ja džässmuusikuna, vahendab Helsingin Sanomat.
Pea kuni lõpuni oli Andersson aktiivne muusik ja kirjanik, kelle mõte oli selge. Märtsis ütles ta intervjuus, et on olnud kaks korda surmale nii lähedal, et tema suhtumine sellesse on muutunud argisemaks.
Andersson oli üks Soome Vasakliidu asutajatest ja ta tegutses kaheksa aastat erakonna esimehena. Paavo Lipponeni valitsuses oli Andersson kultuuriminister. Kommunistlikku parteisse ei ole Andersson kuulunud ja teda usaldati üle erakonnapiiride.
Ühiskonna ebakohtade üle võttis Andersson sõna ka oma luuletustes ja oli raskustes elava väikese inimese poolt.
Anderssoni poliitikukarjäär sai alguse juhuslikult, kui tuttav professor Lars D. Eriksson meelitas ta 1987. aasta Eduskunta valimisteks Soome Rahva Demokraatliku Liidu (SKDL) kandidaadiks, lubades, et ei ole mingit ohtu valituks osutuda.
Eriksson eksis ja Anderssonist sai parlamendiliige ning 1990. aastal asutatud Vasakliidu esimene esimees. Kultuuriminister oli ta aastatel 1995-1999.
