Andres Putting: õnneliku lõpuga veidi hirmus lugu
Sellel lool on hea lõpp. Röövitud mehed on kodus, palju aastaid on juhtunust möödas ja kaabakad ootavad kohtult karistust. Täna toonastele sündmustele tagasi mõeldes meenuvad need justkui episoodid mõnest filmist.
Mäletan veidi lörtsist märtsikuist õhtut, kui Riiast lennukile läksin ja sooja linna nimega Beirut, mida olin enne seda vaid filmidest-uudistest näinud, tänavatel veel rippumas jõulukaunistused.
Meenuvad vestlused iseendaga - olin seal ju üksi. Kuidas edasi, kellega suhelda, kuskohast saada infot, kuidas läheb röövitutel, kes, mis, jne - küsimusi oli rohkem kui vastuseid.
Esmalt meenuvad sõbralikud taksojuhid hotelli ees toolidel igavlemas. Mehed, kellega koos suitsu tehes (siis ma veel tegin suitsu. Imelik, aga sigaretti jagades on kontaktiloomine kuidagi kergem) sai hiljem maailma asju arutatud ja hüva nõu arvesse võetud.
Oli ka üks poepidaja, kes unistas Euroopasse kolimisest ja kes minuga vahel õhtuti jutustama jäi ja kes oli lõpuni kindel - teie inimestega ei juhtu midagi halba - see oli tema mantra, mis pidaski paika.
Unustuste merre hakkavad voolama mälestused sellest, kuidas saabumisjärgsel - või oli see ülejärgmisel - hommikul hotelli rõdule minnes avastasin, et minu vastas (Beiruti selles linnaosas on väga kitsad tänavad) hotellis olid just rõdule tulnud head kolleegid ERR-ist, operaator Tauno Peit ja kuulus uudistemees, nüüdseks meie seast lahkunud Aarne Rannamäe. Mehed olid minu nägemisest ilmselgelt üllatunud. Kujuta ise ette seda, kui hommikul hotellis vaatad rõdult linna ja näed vastasrõdul tuttavaid nägusid. Tore kohtumine, toredate inimestega. Hea meenutada.
Ei olnud aga nii tore see, kui eelpoolmainitud kolleege mõni öö hiljem külastas kaabakas varganägu, kes magavate meeste hotellitoast vaid telefoni (Tauno iPhone’i) ära virutada otsustas. Jah, ainult telefoni, kaameraid ja rahakotte ei puudutud.
Minu teada saadi kuid hiljem ka see varas kätte, aga telefon, see vist jäigi kusagile Liibanoni. Oli see äkki hoopis kohalike julgeolekumeeste operatsioon, kes teab…
Mäletan, kuidas pärast seda juhtumit ise kusagilt nähtud ja meenunud trikiga omale rahulikuma ööune tagasin. Ei tahtnud ju minagi, et mulle keegi öösel külla tuleks, selleks puhuks aga toimis ootamatuse vastu järgmine nipp. Hotelliukse tuppa jäävale lingile asetasin klaasist õllepudeli, uksepiida ette samuti. Ju pidanuks kukkuvate pudelite kolin mind äratama ja varast peletama. Õnneks - või kahjuks - sellist kogemust mul kogeda ei tulnud.
Kogeda ja jooksul pealt õppida tuli allikate leidmist ja Beirutis tänaval tehtud piltidelt sõdurite välja kadreerimist. Kaua sa ikka linnatänavat pildistad, ikka tuleb ju näidata reaalset elu. Kuuli-ja mürsuaukudega maju võis Beirutis ikka ju näha, aga nagu neetud olid nende juures ka relvastatud inimesed.
Korra, või oli see suisa kaks, tuli seista ka ähvardava sõduri automaadi ees, kellele ei meeldinud tema suunas piiluv objektiiv.
Just Beirutis õppisin selgeks varjatult puusaltpildistamise, mööda vaatamise, kui pilt käes.
Mööda vaatamine on üks mu nipp, mida hiljem korduvalt kasutanud olen ja see toimib täitsa reaalselt.
Selle nipi sisu ja metoodika jätan aga kunagiste memuaaride tarbeks ja siinkohal lahti kirjutamata. Muide, meenus ka see, et Beirutis pakutakse pubis õlle kõrvale mitte pähkleid, vaid hoopis porgandeid, ja seal on ka rannad, aga ainult sõjaväelastele.
Beirut, Liibabon, Bekaa org, Sahleh, Majdal Anjar jpt kohad said rohkem tuttavamaks kui enne. Selgeks sai ka kätega seletamine ainult araabia keelt tonkavale autojuhile, sai selgeks ka see, et Liibanonis nagu ka mujal maailmas on toredaid ja vähemtoreidaid inimesi. Oli kord, kus sain tunda ka veidi hirmu, kui Bekaa orus röövimise sündmuskohta pildistades maasturil kohale kimanud kurjade habemike tähelepanu objektiks sattusin.
Siis päästis mind araablasest autojuht, kes umbusklikele, ilmselt Hezbollah või kuratteabmis organisatsiooni tegelastele seletas: "sahafi Estonii" (ajakirjanik Eestist - araabia keeles), ja vanad rahunesid.
Oli olukord, kus meie autole võttis sappa üks kahtlane masin, ka tookord tuli kiirelt kohaneda. Auto rippus meil sabas idioodi visadusega. Olin tagasiteel Bekaa orust Beirutisse. Pildid olid ju kaameras, mida teha? Mälukaart piltidega saapasse (jalgu araablased ei puutu) ja teine mälukaart kaamerasse, juhuks kui siis pean kaamerast ilma jääma. Õnneks piirdus jälitaja huvi vaid visuaalse poolega ja saapast päästetud pildid said õhtul serverisse laetud.
Mäletan kohtumist Süüria saatkonna veidi umbuskliku konsuliga, kes mind alguses eesruumi ootama jättis ja igaks juhuks ka ühe automaadiga tüübi mind valvama pani. Veidi hiljem aga teise ruumi kutsus, kuuma teega kostitas ja mind Süüriasse külla kutsus.
Juulikuine taaskohtumine Liibanoniga näitas mulle, kui oluline on omada sidemeid, luua uusi kontakte ja neid ka hoida.
Tänu ühele märtsis loodud kontaktile, kus tutvusin Liibanioni ajakirjanikuga, kes käis hiljem ka Eestis ja keda siin aitasin, saime näha kohtasid, kus meie rattureid kinni hoiti, kus vabastati. Ole normaalne, ole avatud, suhtle ja sinuga suheldakse samamoodi, mäletan kunagist vestlust ühe mu budistist sõbraga, kellel on selles osas alati ka õigus olnud. Nii ongi.
Kogesin ka filmilikku kohtumist ühe väikese kogukonna juhiga, kes justkui ristiisa filmist nähtud tegelasena meid väärikalt vastu võttis, kostitas ja mulle näitas kus ja mis toimus. Olen mõned korrad hiljem mõelnud, et äkki see härra oligi kogu selle loo dirigent?
Oli üks segadushetk, kui ristiisa, kelle koduseina ehtisid pildid kohtumistest Süüria presidendi kui Hezbollahi liidriga, pakkus mulle võimalust näha kohta, kus eestlased esimestena viidi, kus kohalikuks külahulluks tituleeritud eestlaste röövija oma garaaži pidas jne.
Veidi oli kõhe oli istuda musta suure maasturi esiistmel üksinda, tagumisel istmel istumas filmidest nähtud killeri kujuna tuttav nahkmantlimees, kes ainsatki sõna kogu sõidu kestel ei poeta, vaielda iseendaga, et kus kurat sa, Andres, nüüd lähed, jätad maha ajakirjaniku (Ilmar Kahro, tema, muuseas, askeldab praegu hoopis Kiievis), kes jäi ristiisa juurde… Aga kuna autoroolis oli isakese enda poeg siis polnud mul muud, kui neid usaldada. Jah, usaldus on see võti ja omadus, mida teenitakse raskelt ja kaotatakse kergelt, aga see tasub ennast läbi elu ära.
Möödume kartuleid koorivast mehest, pööran ümber nurga ja seal ta seisab. Valge Chevrolet Astro - buss, mis võiks meile rääkida, kuhu viidi seitse eesti meest. Praegu aga seisab buss vaikides turvatud parkla taganurgas ja ootab oma edasist saatust. 31. märts 2011
Kõigele sellele tagasi mõeldes ja ka tookord mõtteid analüüsides sain aru, et meil kodumaal tegutsevad eriteenistused on igas mõttes maailmatasemel. Nende ees võtan iga kell mütsi maha.
Meie ratturid-mehed saadi elusalt-tervelt kätte. Kuidas see täpselt juhtus, polegi enam üldse oluline. Mis tähtsust see enam omab, kas ja kui palju ja röövijatele maksti? Igale tegevusele eksisteerib ju vastutegevus.
Tähtis on see, et pered on jälle koos ja elu läheb edasi ja see meenutus on vaid mälestus, möödas nagu halb uni.
Oluline on, et kaabakad on käes, nende üle mõistetakse kohut ja mistahes ka nende karistus on, näitab see mulle seda, et õiglus võidab alati ning inimeste vaheline usaldus ja sõbralikkus viivad edasi, ükskõik millises maailmanurgas sa ka ei oleks.
