ARVAMUSTFESTIVAL | Milline on Euroopa tulevik?
Euroopa tuleviku üle arutlemine ei ole midagi uut, sõnas eile Arvamusfestivalil selleteemalist arutelu modereerinud välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik, kuid samas lisas ta, et viimastel aastatel on selles esile kerkinud mõned uued tahud. Näiteks räägitakse aina enam Euroopa suveräänsusest. Eriti usin eestkõneleja sel teemal on Prantsusmaa president Emmanuel Macron, sama seisukohta on tugevalt väljendanud ka Euroopa ülemnõukogu eesistuja Donald Tusk. Tema on arvamusel, et Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid saavad suveräänsed olla vaid siis, kui tegutsetakse koos ning välditakse sõltuvust Ameerika Ühendriikidest, Hiinast ja Venemaast.
Samas pole üheselt mõistetav, mida Euroopa suveräänsus endast kujutama peaks. "Poliitilised - ja eriti veel rahvusvahelised - debatid ei pruugi välja kukkuda, kui paned suure mõiste välja ja ütled, et hakkame sellele nüüd sisu andma," sõnas diplomaat Matti Maasikas. Hoolimata semantilisest selgusetust, on viimasel ajal Euroopa suveräänsuse teemal tugevnenud surve ka väljast poolt. Näiteks on maailmapoliitika liidriks tõusev Hiina järjest rohkem hakanud Euroopa riikide poliitikat mõjutama, rääkis Postimehe välisuudiste toimetuse juht Evelyn Kaldoja. Ka USA on hakanud järjest ettearvamatumalt käituma. Mööda ei saa vaadata ka demograafilisest survest. Aafrikas on väga noor elanikkond, kes otsib omale rakendust, kuid samal ajal Euroopa rahvastik vananeb.
Euroopa suveräänsuse teema muutus aktuaalsemaks pärast seda, kui USA presidendiks sai Donald Trump, kes on korduvalt EL-i suunal oma vastumeelsust väljendanud ning näeb Euroopas otsest majanduslikku konkurenti, rääkis Maasikas. Ta lisas, et selles võib näha soovi ameeriklased kõrvale jätta, kuid eestlastel võib olla seda keerulisem mõista, sest erinevalt mitmest teistest Euroopa riikidest, ei ole meil ameerikavastasus nii laialt levinud.
Neist juttudest ei maksa siiski järeldada, et transatlantilistes suhetes oleks uus ajajärk alanud, arvas Toronto ülikooli professor Andres Kasekamp. “Suveräänsusest rääkimine hirmutab paljusid, kes kardavad, et Euroopast tuleb üks hirmus superstate,” sõnas ta. “Seda ei tule. Näeme ju praegugi suuri pingeid liikmesriikide vahel.” Samuti ei anna sellest õppejõud hinnangul tunnistust ka see, et USA huvid Euroopast eemalduvad. Strateegiline suund Aasia poole oli juba president Barack Obama ajal, kuid sellega ei jõutud kuigi kaugele, sest Ukraina sõda ja Süüria kriis sundisid pilgu Euroopa poole tagasi pöörama.
USA-Hiina-Euroopa kolmnurk
Tulevikust kõneldes on võimatu vältida USA ja Hiina vahel käivat kaubandussõda, sest kahe suurriigi vahele sattumine asetab Euroopa väga ebamugavasse olukorda. Suureks probleemiks osutub Euroopa stagneerumine ning mahajäämus tehnoloogilises arengus: kui varemalt joosti võidu Ameerika Ühendriikidega, siis nüüd on oma koht loovutatud Hiinale. “Pikas perspektiivis – Hiina näitab musklit ja me peame sellega arvestama,” arvas Kaldoja.
See on Euroopa asetanud täiesti uudsesse olukorda, sest ajal, mil eri valdkonnad on omavahel aina tihedamini seotud, võib konkurentsist langemine endast otsest ohtu kujutada. “Kui läheb majanduslikult rappimiseks, võivad tulla ka julgeolekupoliitikas suured tagasilöögid,“ arvas ettevõtja ja riigitegelane Raivo Vare.
Ka Maasikas nõustus, et majanduslikult konkurentsis püsimine on Euroopa jaoks eluliselt oluline ning lisas, et selleks on äärmiselt vajalik, et püsiks maailma kaubandusorganisatsiooni põhimõtetel toimiv kaubandus. „Veel viis kui kümme aastat tagasi saime rahulikult läbi jutupunktidega, et vabakaubandus on väga hea, aga nüüd tuleb üha rohkem kaubanduse juurde muid mõõtmeid,“ ütles ta ja tõi näiteks Prantsusmaa, mis nõuab EL-ilt, et kaubandusleppeid ei sõlmitaks ühegi riigiga, mis ei jälgi Pariisi kliimalepet.
Kriitikale sekundeerisid ka teised panelistid „Täna ei ole roheline normatiivsus veel piisav argument kaubanduses,” arvas Vare. Kaldoja rõhutas aga, et nõudmiste esitamiseks peab omama reaalset jõudu. “Mida väiksemaks me jõud muutub, seda vähem need reeglid need kehtivad ja meid kuulatakse”
Oma panuse Hiina edusse andis kindlasti ka Ühendriikidel, arvas Vare. USA ja Euroopa oleks võinud transatlantilise koostöö raames luua Hiinast tugevama ja suuremat maailma hõlmava koalitsiooni, kuid Trumpi eestvedamisel jäi see ära, rääkis Vare. “See oli geopoliitiline ja strateegiline viga. Hiinal pole kiiret. See tähendab, et pika vinnaga raskemaks ja keerulisemaks minemist.”
Julgeolek oma kätes
Mõneti pigistab king ka Euroopa julgeolekualase koostöö kohalt. Ehkki Maasikas kinnitas, et EL-is on palju rohkem ressursse ja pädevust uute ohtude (nt hübriidsõda – toim) vastu võidelda, siis seadis Kasekamp liikmesriikide koostöövõimekuse küsimärgi alla: „Kuidas on lood Baltikumi kaitsekoostööga? See lonkab ja tõsiselt. Siin võiks ühishuvid väga selged olla, aga miskipärast ei suuda Eesti, Läti ja Leedu omavahelist kaitsekoostööd arendada.“
Kaldoja lisas, et julgeolekuküsimustes peaks Eesti aru saama, et meie oludes ei ole 2,2% SKP-st kaitsekulutustele piisav, samuti tuleks olematu merekaitse probleem ära lahendada. EL-i tasemel on tema sõnul oluline investeerida infrastruktuuriprojektidesse: „Et oleks võimalik Saksamaalt tank Leeduni viia. Et oleks need teed ja Rail Baltic, mis suudaks tanke kanda.“
