VIDEO | Tallinnast startinud reisilennuk maandus täna 56 aastat tagasi Leningradis Neeva jõele

Eelmise nädala üks tähtsamaid uudiseid oli Vene reisilennuki hädamaandumine maisipõllule Moskva oblastis. 56 aastat tagasi maandus aga Tallinnast startinud lennuk tollases Leningradis Neeva jõele. Siis kangelase nimetust keegi pilootidele ei andnud.

1963. aasta 21. augustil pidi Aerofloti reisilennuk Tu-124 lendama Tallinnast Moskvasse. Vnukovo lennuväljal ei saanud aga udu tõttu maanduda ja lennuk suunati Leningradi (praegusesse Peterburi), vahendab venekeelne Delfi.

Alguses tekkisid lennukil probleemid telikuga. See kiilus kinni ja meeskonnal tuli teha auk lennuki keresse ning püüda telikut teibaga välja lükata. Ebaõnnestunult.

Reisija Viktor Tšatski istus salongis esimeses reas ja nägi kõike pealt.

„Nad lõhkusid tagumises pagasiruumis stange, millele riputatakse riideid, ja läksid ninas asuvasse kabiini. Seal käis kopsimine, nad püüdsid selle stangega seda „jalga” välja lükata. Aga neil ei õnnestunud. Stange osutus nõrgaks, see oli alumiiniumist,” rääkis Tšatski.

Lennuki kapten Viktor Mostovoi mõistis, et tuleb maanduda kõhule.

Seejärel tuli lennukil lennata minimaalsel kõrgusel, et kulutada kiiremini kütust, mis vähendab tulekahju võimalust maandumisel.

Peamised probleemid ootasid aga ees. Alguses ütles üles vasakpoolne mootor ja meeskond palus luba liikuda lennuvälja suunas üle linna. Aga kui lennuk oli Leningradi kesklinna kohal, ütles üles ka parempoolne mootor. Ainus võimalus oli maanduda Neeva jõele.

Saja meetri kõrgusel lendas lennuk üle Bolšeohtinski silla. Edasi tuli ehitusjärgus Aleksandr Nevski sild, mida lennuk oleks peaaegu riivanud – töölised hüppasid vette. Peatuda õnnestus 50 meetrit enne Soome silda.

Sündmuskohale ei lastud isegi ajakirjanikke ja harrastusfotograafid viis miilits jaoskonda.

„Näen, inimesed jooksevad mööda Granitnaja tänavat. Noh, ühinesin. Pärast läksin fotoaparaadiga ja hakkasin pildistama,” rääkis Pervõi Kanalile fotograaf Juri Tuisk.

„Ma nägin lennukit ja palju inimesi. Mõtlesin, et on filmivõtted, ma ei tea. Nägin lennukit. Siin oli lennuk, Tu-124, nagu ma nüüd aru saan,” rääkis pealtnägija Vladimir Tsivinski.

Juhtunu taheti kinni mätsida vaatamata tuhandetele pealtnägijatele, kardeti paanikat tekitada. Edasi tulid väljamõeldised, kuulujutud ja siis unustus. Kuni praeguseni tunnistavad spetsialistid, et selline asi on praktiliselt võimatu.

Üks peamisi takistusi maandumisel oli puksiir, mis vedas Neeval palgiparve.

„Lennuk ei maandunud mitte nina ees, vaid saba ees. Ma ütlen: Nikolai Ivanovitš, mis, kas teine Tškalov või?” Parv liikus just eest, ta maandus kohe peale parve,” meenutab puksiiri kapten Juri Poršin.

Lennuk hüppas viimasel hetkel üle puksiiri ja maandus vette. Kiirust aitas maha pidurdada jõe vastuvool. Muidu oleks lennuk ramminud järgmise silla tugisambaid. Imekombel reisijad kannatada ei saanud. Kellelgi polnud isegi kriimustusi. Puksiiri kapten viskas pilootidele trossi ja vedas lennuki kalda äärde.

Tegemist oli aga kindlasti imega. Ilma meeskonna meisterlikkuseta on sellised imed võimatud. Piloodid ei päästnud mitte ainult reisijad, vaid ka inimesed maa peal ja vältisid ajaloolise kesklinna kahjustamist. Autasude asemel oleks nad aga peaaegu vangi pandud.

Alguses süüdistati avariis piloote ja nad kõrvaldati lendudelt. Kui sai selgeks, et alt vedas tehnika, tegi juhtkond näo, et midagi üldse ei juhtunudki, ning meeskonna kaptenile ja tüürimehele anti kummalegi kahetoaline korter – ei mingit kangelase aunimetust, nagu sai äsja põllule maandunud lennuki piloot. Puksiiri kapten sai kella ja aukirja.

Pealtnägijatest on ellu jäänud vähesed. Piloot Mostovoi emigreerus Iisraeli, kus suri ligi 20 aastat tagasi. Tema abi Vassili Tšetšenev suri 2002. aastal. Peterburi metropoliitkonna andmetel viibis lennuki pardal tulevane Venemaa patriarh Aleksius II.

Linlastest, kolleegidest, lenduriõpilastest ja endistest reisijatest algatusgrupp taotleb vähemalt mälestustahvli paigaldamist Neeva kaldale Tu-124 maandumispaika.