Kõlvart: venekeelsete sunniviisiline assimileerimine kahjustab kogu ühiskonda
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart andis intervjuu Läti venekeelsele Delfile, milles ütles muu hulgas, et venekeelsete sunniviisiline assimileerimine haridussüsteemi kaudu on kahjulik ka eestlastele ja vene kooli peaks võtma arenguressursina.
„Loomulikult on meie ees ülesanne, et vene koolides õpitaks eesti keelt, aga see ei peaks toimuma põhiliste teadmiste arvelt. Ei ole mõistlik rääkida kogu aeg vajadusest õppida mingeid aineid eesti keeles, tuleb rääkida kvaliteetse hariduse vajadusest ja kvaliteetne haridus tähendab omakorda muu hulgas ka eesti keele õppimist,” ütles Kõlvart.
Läti venekeelne Delfi küsis, et kui Eesti riik võtab ikkagi vastu otsuse venekeelne haridus likvideerida, siis millised instrumendid on venekeelse kooli kaitsel Tallinnal kui omavalitsusel.
Kõlvarti sõnul on need esmajärjekorras poliitilised instrumendid, kuigi ta leiab, et ideaalis peaks hariduse küsimus olema apoliitiline. Kõlvart väljendas veendumust, et enamik poliitikuid, kes esinevad kõlavate hüüdlausetega, ei ole kunagi vene koolis käinud ega tea, mis tähendab kooli üleviimine teisele õppekeelele.
Kõlvartilt küsiti, kas see, et 47% Tallinna elanikest on venekeelsed, paneb talle kui linnapeale täiendavaid kohustusi.
„Loomulikult. Linna imidž peab olema sõbralik. Ma kasutan teadlikult just seda lihtsat sõna ilma integratsiooniprotsesside keeruliste definitsioonideta. Erinevaid keeli ja kultuure esindavad inimesed peavad elama mugavalt, sealhulgas emotsionaalselt mugavalt. Meil on rida programme, millel on finantsväljund – me toetame konkursi alusel projekte kultuuri, hariduse ja spordi vallas,” vastas Kõlvart.
Küsimusele, miks ta ei kasuta sõna „integratsioon”, vastas Kõlvart, et sellest on saanud Eesti ühiskonnas negatiivne, seetõttu ütleks ta pigem, et viiakse ellu projekte, mis on suunatud erinevate gruppide kooselule ja koostööle.
Kõlvartilt küsiti, kas venekeelsed on Tallinnas vaesemad, sest nad elavad Lasnamäel, mitte prestiižsel Pirital.
„Seda kinnitab ametlik statistika. Siin peab Eesti ühiskond vaatama omale peeglisse ja küsima, miks on nii kujunenud, miks jääb venekeelne kogukond rahaliselt oma eestikeelsetele kaasmaalastele alla,” vastas Kõlvart.
Kui Kõlvartilt küsiti võimalike protestiaktsioonide kohta eestikeelsele haridusele ülemineku vastu, vastas ta järgmiselt: „Ka meie läksime omal ajal tänavale, kogusime allkirju venekeelse hariduse toetuseks. Ja ma olen ka kindel, et kui, hoidku jumal selle eest, tuleks korrata seda aktsiooni nüüd, ei oleks see enam nii massiline. Assimilatsiooniprotsessid toimuvad, need on vältimatud. Aga assimilatsioon peaks olema iga inimese isiklik valik. Kui poliitikud püüavad viia läbi sunniviisilise assimileerimise haridussüsteemi kaudu, on see juba ebanormaalne ja sellest ei kannata mitte ainult rahvusvähemused, vaid kogu ühiskond. See on tee marginaliseerumisele. Sealjuures ei hakka selle tagajärgi tundma mitte ainult rahvusvähemused, vaid ka põhigrupp. Loomulikult, ajapikku hakkab nii Lätis kui ka Eestis üha rohkem inimesi valima oma lastele eesti või läti kooli. Aga esiteks olen ma veendunud, et täielikult ei kao vene kooli vajalikkus kunagi. Ja teiseks, Eesti riik peaks olema ise huvitatud, et vene kool säiliks kultuurisubjektina. Täpselt samamoodi, nagu me peame tähtsaks, et Tallinnas on Prantsuse Lütseum või Inglise Kolledž. Me tahame, et vene kultuur ja mentaliteet riigis säiliksid.”
Mitte kõigil Eesti poliitikutel ei ole Kõlvarti arvates arusaama, kui tähtis see on, kõik ei teadvusta, et vene kool on ressurss, mis annab ühiskonnale arengulaineid. „Kui kogu ühiskond on tegelikkuse kultuurilisel tajumisel ühel tasemel, hakkavad inimesed ühtmoodi mõtlema. Aga kui kõik inimesed mõtlevad ühtmoodi, on nad märksa vähem võimelised arenemiseks ja ühisloominguks.”
