KATKEND | Homme ilmub raamat Edgar Savisaarest. Mida sealt oodata võib?
"Savisaarele olid sellised väikesed võidud tähtsad. Need võimaldasid tal luua muljet, et idapoliitika toimib. Kohtus, surus kätt ja see pidi näitama, et Savisaarel on käes head kaardid. Ninasarvik aimas, et midagi on juhtumas". Need on read homme ilmuvast raamatust "Mängur. Edgar Savisaare tegelik lugu", mille autor on Paavo Kangur.
Avaldame katkendi homme ilmuvast raamatust:
Kiievi kotleti juhtum
USA president George Bush pidas 1. augustil 1991 Kiievis Ukraina parlamendis Verhovna Radas kõne, mida hakati kutsuma Chicken Kiev speech* ehk Kiievi kotleti kõne.
31. juulil 1991 kirjutasid Bush ja Gorbatšov Moskvas alla START-ile ehk esimesele tuumarelvastust vähendavale kokkuleppele. Vastutasuks palus Gorbatšov Bushil ukrainlasi rahustada ja jugoslaavlasi noomida. Moskva ja Kiiev olid tülli läinud. Samuti oli alanud Jugoslaavia lagunemine, mida ajendasid ka Horvaatia ja Sloveenia iseseisvumisotsused.
President Bush ütles oma kõnes otse välja, et ta toetab NSV Liidu presidenti Mihhail Gorbatšovi ja ei toeta Kiievit. „Vabadus ei ole sama mis iseseisvus. Ameeriklased ei toeta neid, kes püüdlevad iseseisvusele selleks, et keskuse türannia asendada kohaliku despotismiga. Nad ei aita neid, kes tegelevad enesetapjaliku natsionalismiga, mida toidab rahvuslik vihkamine.“
Bushi kõne oli hoiatuseks ka Baltimaadele ja Gruusiale. Gruusia oli end iseseisvaks kuulutanud 9. aprillil 1991, kuid Läänt ei huvitanud seda tüüpi deklaratsioonid. Mõnes mõttes olid ka Eesti sammud ja käigud ammendunud. Korduvalt oli välja kuulutatud iseseisvus, mida keegi ei tunnustanud. Endiselt kehtis Vene rubla, mis oli sattunud hüperinflatsiooni keerisesse, bensiin oli defitsiit ning relvastamata ja abitud Eesti piirivalvurid said piiril peksa.
8. augustil esines NSV Liidu liberaaldemokraatliku partei esimees Vladimir Žirinovski Tallinnas klubis Majak interrinde aktivistidele. Ta ennustas, et sügisel võib toimuda plahvatus, mis võib muutuda kodusõjaks, ja ainus võimalus on välja vahetada Nõukogude Liidu poliitiline juhtkond.
10. augustil kohtusid Toompea inimesed ja Rahvarinde eliit Keila-Joa lossis Demokraatliku Venemaa koordinatsiooninõukoguga. Poliitilised konsultatsioonid jõudsid peo vormi Altja kõrtsis, kus pakuti süüa, õlut ja viina. Meeleolu oli ülev, alkoholilõhnane ja sõbralik. Kuskil seal lõkkevalgel kirjutasid Demokraatliku Venemaa esindaja, Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi liige Juri Afanasjev ja Savisaar alla kommünikeele. Savisaarele olid sellised väikesed võidud tähtsad. Need võimaldasid tal luua muljet, et idapoliitika toimib. Kohtus, surus kätt ja see pidi näitama, et Savisaarel on käes head kaardid. Ninasarvik aimas, et midagi on juhtumas.
Kuid kumbki neist ei teadnud, et Moskvas olid juba alanud ettevalmistused riigipöördeks ja Eestisse oli saadetud 37aastane palgamõrvar Aleksandr ülesandega korraldada Savisaarele atentaat. Savisaare idanõunik Vladimir Juškin ja pressisekretär Sergei Tšernov pidasid seda tõsiseks juhtumiks, kuigi asesiseminister Arved Jaaska üritas väita, et tegemist oli ullikesega. Veel enam pälvis Juškini tähelepanu uudis, et perestroika vaimne liider Aleksander Jakovlev astus kommunistlikust parteist välja, teades, et partei juhtkonnas oli välja kujunenud riigipöördeks valmistuv mõjugrupp.
Mihhail Gorbatšov tundis, et töö on tehtud, ja suundus koos perega puhkusele Krimmi. Ka Boriss Jeltsin sõitis mõni päev hiljem – 16. augustil – Almatõsse oma liitlase Nursultan Nazarbajevi juurde, et pidada Kesk-Aasia riigijuhtidega piknikku ja supelda tervistavas mägijões.
NSV Liidu KGB juht Krjutškov helistas samal õhtul peaminister Valentin Pavlovile ja tahtis midagi arutada. Pavlovil oli kiire, ta oli koos abikaasaga teel kultuuriministri juubelile ja ütles, et ei tea neid KGB baase ja suvilaid, kuhu teda kutsuti. Veerand tunni pärast saabus saateauto.
Vastavalt Novo-Ogarjovos sõlmitud „9 + 1“ leppele pidid kuus vabariiki 19. augustil alla kirjutama liidulepingule, mis oma sisult oli liidust lahkumise leping, ja astumine pehmesse konföderatsiooni. Gorbatšov surus peale oma versiooni ja ülemnõukogu oma versiooni. Ukrainlased tahtsid enne läbi viia referendumi ja küsida rahvalt, kas iseseisvus või liiduleping kui iseseisvuse üks versioone. Venemaa plaanis Gorbatšovil tooli alt ära tõmmata, aga see oleks tähendanud, et ka NSV Liidu liidrid – nii KGB, kaitseministeeriumi kui ka NLKP keskkomitee tippjuhid – oleksid ajutiselt oma töö kaotanud.
Jón Baldvin Hannibalsson: „Baltimaade tee vabaduseni ei olnud märk ainult rahvuslikust taasärkamisest. Kõik need kolm väikest riiki, mille NSV Liit oli sõjalise jõuga okupeerinud ja annekteerinud, tahtsid taasiseseisvuda. Aga see oli ka demokraatlik revolutsioon. Seepärast oli teie liidritel täiesti põhjust uskuda, et olete Euroopa demokraatlike riikide perre tagasi oodatud. Kuid selle asemel ootas neid ees karm ärkamine. Neid koheldi hoopis kutsumata sissetungijatena, keda süüdistati vastutustundetuses ja isegi „rahu rikkumises“. Neile öeldi, et nad peavad oma Kremli vallutajatega leidma kompromissi ja seda ilma igasuguste eeltingimusteta.
Miks? Sest teie lahkumine „kurjuse impeeriumist“ – nagu ütles Reagan – võis ohustada rahu. Oleks teil Nõukogude Liidust lahkuda „lubatud“, olnuks sellele järgnenud sündmused paljude kujutluspildis järgmised: Gorbatšov – meie partner, kes külma sõda lõpetada aitas – poleks impeeriumi lagunemist üle elanud. Seejärel oleksid uuesti võimule tulnud karmi käega poliitikud. See oleks tähendanud külma sõja jätkamist. Halvimal juhul oleks see võinud isegi tähendada sõja puhkemist Ida-Euroopas, et takistada vallutatud riikide vabaks pääsemist. Lääne liidritel oli selles punktis õigus – kaalul oli palju: Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabastamine; Saksamaade rahumeelne taasühinemine; nii tuuma- kui ka tavarelvastuse desarmeerimislepingud; relvajõudude vähendamine ning okupatsioonivägede väljaviimine.
* Chicken Kiev on inglise keeles kiievi kotlet, chicken ’kana’ tähendab kõnekeeles ka argpüksi. Toimetaja märkus
