ÜRO kliimaraportis nõutakse emissioonide kärpimist, et vältida katastroofilist meretaseme tõusu
ÜRO toetatud kliimapaneeli värske raport ütleb, et radikaalne tegutsemine võib siiski veel ära hoida mõned ülemaailmse soojenemise kõige hullemad võimalikud tagajärjed, vahendab Reuters.
Uuringus öeldakse aga selgelt, et süsinikuemissiooni kasvu jätkumise lubamine lööb nii põhjalikult tasakaalust välja suured geofüüsilised süsteemid, mis mõjutavad Maa ookeane ja külmunud piirkondi, et mitte keegi ei jää puutumata.
„Igaüks maailmas saab mõjutatud nendest muutustest, mida me näeme,” ütles Briti Antarktikateenistuse okeanograaf ja üks raporti autoreid Michael Meredith Reutersile. „Põhiline, mis raportist välja tuleb, on see, et meil on valik. Tulevik ei ole kivisse raiutud.”
Raport on ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuse Paneeli (IPCC) kaheaastase töö tulemus.
Enam kui sada autorit koostasid raporti jaoks 7000 akadeemilist uurimust. Raportis dokumenteeritakse ookeanide soojenemise, Gröönimaa ja Antarktika jääkatete kiire sulamise ja liustike kahanemise mõjusid enam kui 1,3 miljardile inimesele, kes elavad madalates piirkondades või kõrgmäestikus.
Raportis ennustatakse, et meretase võib tõusta 2100. aastaks meetri võrra, mis on kümme korda kiiremini kui 20. sajandil, kui emissioonid jätkuvalt kasvavad. 2300. aastaks võib tõus ulatuda üle viie meetri.
Himaalajas võivad kümmet jõge, sealhulgas Gangest ja Jangtsed toitvad liustikud dramaatiliselt kahaneda, kui emissioone ei vähendata, mis mõjutab suure osa Aasiast veega varustamist.
Sulav igikelts Alaskas ja Siberis võib vabastada suure koguse kasvuhoonegaase, mis võivad potentsiaalselt soojenemist veelgi kiirendada.
Eelmise aasta oktoobris avaldas IPCC raporti kliimamuutuse kohta, milles näidati, et maailm peab järgmise kümne aasta jooksul emissioone poole võrra kärpima, et oleks võimalustki saavutada 2015. aasta Pariisi kokkuleppe temperatuurieesmärgid.
Sellele järgnes eelmisel kuul IPCC raport maakasutuse ja põllumajanduse kohta ning nüüd raport ookeanide ja krüosfääri ehk „külmunud maailma” kohta.
Süsinikuemissioon, mis saavutas eelmisel aastal rekordi, annab ennustuste järgi ookeanidele hävitava löögi, kuigi viimased on seni puhverdanud kogu inimtekkelise soojenemise kivisöe, nafta ja gaasi põletamise tagajärjel.
Kui ookeanid muutuvad kuumemaks, muutuvad niinimetatud merelised kuumalained intensiivsemaks, muutes korralrahud luuvalgeks, sealhulgas Austraalia Suure Vallrahu. Et rohkem süsinikku lahustub vees, muutuvad ookeanid ka happelisemaks, mis kahjustab ökosüsteeme.
Tõusvad temperatuurid jätavad omakorda pealmised veekihid hapnikuta, mis lämmatab mereelustiku, luues kasvavaid surmatsoone ja hävitades ookeanihoovuste ringluse, mis siis tähandab rohkemat kahjustavat ilmastikku maismaal.
Autorite sõnul tähendab protsesside aeglus ookeanides seda, et mõned neist muutustest koguvad vältimatult hoogu veel sajandeid, isegi kui maailm lõpetaks kõigi kasvuhoonegaaside emiteerimise homme.
Kui emissioonidel lubatakse kasvu jätkata, hakkavad mõjud tõenäoliselt kasvama nii kiiresti, et ületavad ühiskondade võime hakkama saada, kusjuures kõige vaesemad ja haavatumad kogukonnad ja riigid hävivad esimesena.
„Suurte emissioonide stsenaariumi puhul muutuvad võimalused igasuguse mõistliku jalgealuse omamiseks mõjudega hakkama saamiseks palju väiksemaks,” ütles veel üks raporti autor, Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooli inimgeograaf Matthias Garschagen. „Süsteemid on hiljutises ajaloos muutunud nii, nagu nad ei ole kunagi varem muutunud.”
