Aivar Rehet otsinud vabatahtlike juht: Meie ei käinud tema koduhoovis. Ma ei näinud ka, et keegi oleks seal käinud

Täna hommikul leiti esmaspäeval kadunuks kuulutatud Aivar Rehe oma koduhoovist surnuna. Vabatahtlike otsijate ühenduse Estsari liige Piret Ellermann-Lill selgitab, kuidas ja kus toimus Rehe otsimine.

Täna leiti Aivar Rehe oma kodu territooriumilt. Kas ta kodu oli valve all, kas seda jälgiti kuidagi?

Minul on ka kogu informatsioon ainult see, mis ma olen täna uudistest lugenud. Ma ei näinud seal valvet. Esimesel päeval kogunesimegi tegelikult tema maja kõrval asuvale tänavale. Eile olime natukene eemal, mis oli ka pisut parem variant, et me ei olnud kohe tema maja juures. Tema maja juurde ka see sissesõit ei ole otse tänavalt, vaid on väikse jõnksuga. Krunt tundus olevat selline lagedapoolsem. Ja on majade vahel ikkagi, kuigi tupiktee. Kõrvaltvaatajana ütleksin, et ikkagi päris raske on ikkagi midagi endaga seal teha ja et see jääks lähedastele märkamatuks. Meie ei käinud tema koduhoovis. Ma ei näinud ka, et keegi oleks seal käinud. Küll aga teadsin politsei käest, et politsei viibis pere juures ju ka üleeile õhtul pikalt. Usun täiesti kindlasti, et politsei oli kursis selle hoovi seisukorraga. See on nii elementaarne. Ja see on nii puhas ja hästi nähtav kõik seal, et mul on raske uskuda, et ta oli seal juba esmaspäevast saadik ja keegi ei näinud. Aga ma ka ei tea, ei oska öelda.

Kui ta kuskil metsas oleks end need paar päeva peitnud, siis kas tal üldse oli võimalus elus püsida seal?

Praegu tegelikult on ilm veel selline eluspüsitav. Ei ole nii külm, pole öökülma. Ma ei tea, mis tal täpsemalt seljas oli. Kas näiteks jope, vateeritud vest või midagi sellist. Jah, ta võis olla küll kuskil ja end varjata. Selles mõttes nii külm ei ole, et ta oleks pidanud alajahtumise tõttu kuskile jääma. Ilma mõttes ta võis jääda küll nendel kahel ööl.

Kui pikalt või kaua te ise seal Aivar Rehe otsingutel kaasa lõite?

Olin üleeile õhtul kuni pimedani ja siis eile kella poole ühest kuni meie rühm politseinikke lõpetas, siis mina koos nendega.

Kuidas need otsingurühmad kokku pandi, kuidas nad üle territooriumi jaotusid?

Tegelikult ongi nii, et vaatasime välijuhiga üle, et palju meid on. Läksime sinna, kuhu pidime minema ja siis seal lugesime ära, palju meid on – 20 inimest oli see hetk ahelikus. Seda on ühe aheliku jaoks veidi palju, juht ei halda ära. Ja siis me jagasime inimesed kaheks, kus siis valdavalt olid politseinikud ja üksikud vabatahtlikud. Lihtsalt tavalised inimesed, kes ei tööta politseina. Üks politseinik oli ühe aheliku juht ja mina siis olin teise aheliku juht.

Millist territooriumi te läbi otsisite?

Estsar otsibki tavaliselt läbi maastikku, ei käi linnas otsimas. Kuna meie jaoks oli tegemist sellise natuke ebatavalise otsinguga ja kuna seal piirkonnas ta ei olnud päris park-mets, aga polnud ka nii hull võsa, kus me mõnikord ikka müttame, siis nimetaks seda ikkagi maastikuotsinguks, jah, mida otsitakse ahelikuna, et ei jääks ühtegi millimeetrit sealt vahele.

Kui te seal metsade vahel liikusite, siis kas seal oli midagi märgata ka või mis sellest otsimisest tulu oli?

Inimesed arvavad, et kui me otsime, päevi otsime ja kedagi ei leia, siis on see tühi otsing. Tegelikult ei ole. Kaardistame politsei jaoks kõik, kogu selle piirkonna meetri täpsusega, kust on otsitud, et välistada, et seal võiks veel keegi või miski olla. Küll aga mina ei teinud seda eile, aga oletan, et eile tehti veel üle need alad, mida üleeile tehti pimedas. Et olla päris kindel, kuna nüüd pimedas tasku- ja pealambiga otsing ei ole nii tore. Teeme seda aeg-ajalt, kui on lootus leida inimene elusana, aga sealt võib väga lähedalt inimesest mööda kõndida, eriti, kui ta häält ei tee. Oletan ja usun ka, et nad tegid veel üle-eile õhtul pimedas tehtud asjad veel valges ka üle. Tulu on igas mõttes. Saame öelda, et ala on läbi kammitud ja seal teda ei ole. Ei saa muidugi välistada, et inimene sinna liigub mingil hetkel. Selles mõttes on see väga suur asi, kui me käime mingid alad läbi ja isegi, kui me sealt midagi ka ei leia, on see väga oluline informatsioon. Midagi me seal ei näinud, ühtegi riideeset, jalanõud, mingit isiklikku asja. Mitte midagi. See piirkond, kus seal majade ääres hakkab mets pihta, seal on nii, et üks osa on ilusamat kohta, natuke park-metsa moodi, kus inimesed jalutavad koertega. Ühte seenelist nägime. Aga üks osa on selline, kuhu tavainimene juba väga ei roni. Sealt oli ikkagi vaja läbi ragistada. On hästi oluline, et selliste kadumiste puhul ongi just kodu lähedalt – see tähendab 360 kraadi, me ju ei tea, kuhu poole ta läks – kõik lähedal asuvad metsasalud läbi otsitud pluss need kohad, kus otsitav armastas käia või tal oli tavaks käia.

Kui suure raadiusega seal kodu ümbert otsiti?

Nüüd jään vastuse võlgu, sest minu käes GPS-i ei olnud. Sellega tegelesid teised inimesed. Võib-olla politsei oskab seda täpsemalt öelda. Mul ei ole jah andmeid, et kui pikalt üldse võeti. Meie saime ülesande kätte, käisime lihtsalt mingi jupi läbi. Arvan, et 20 inimesega tegime seda eile kaks tundi. See oli nüüd see reaalne aeg, mis me tõsiselt müttasime seal maastikul. Sellele eelnevad läbirääkimised, otsustamised, kohaleminekud. Vahepeal teeme seisakud, paneme aheliku paika uuesti. Aga jah, kaks tundi tegime enda maa-ala.