Mart Laar lõhkab pommi: Heiki Kranich sõimas ja ähvardas Eesti Panga nõukogu liiget

Eesti Panga nõukogu esimees, mitmekordne peaminister Mart Laar avaldab täna keskpäeval Eesti Pangas salvestatud saates, mismoodi reformierakondlane Heiki Kranich nõukogu liiget Rein Minkat ähvardas, et "Laar mõistusele tuleks" (loe Kranichi vastust ja tausta SIIT). Laar annab teada, miks EKRE liikmeid Eesti Panga nõukogus ei ole ja ei tule ka. Juttu tuleb ka Estonia hukuga seotud asjaoludest.

Riigikogu lükkas ettearvatult tagasi teie pakutud vangerduse Eesti Panga nõukogus. Pole võimalik, et te seda ette ei näinud, miks ikkagi sellega välja tulite?

Teha tuleb seda, mis on õige. Ma arvasin, et see ei lähe läbi, kuuldes esimesi reaktsioone. Seni on olnud tavaks, et Eesti Panga nõukogu liikmed informeerivad oma saadikurühma kandideerimisest, seekord see aga niimoodi ei toiminud.

Te olete öelnud: „Ei maksa siiski teha illusioone, et hakkan esitatud mitteparteilisi eksperte parteilastega asendama.” Tegelikult on nõukogus praegugi poliitikud ja teie plaan oli vahetada kaks poliitikut kahe poliitiku vastu. (Nõukogu praegune koosseis on: Liina Tõnisson, Kaie Kerem, Urmas Varblane, Enn Listra ja Rein Minka, Kalev Kallo (KE), Jaanus Tamkivi (RE) – VK).

Ühtegi mitteparteilist eksperti ei kavatse ma välja vahetada, see vastab tõele ja selle juurde ma jään. Osa poliitikuid nõukogus on küll riigikoguga seotud, aga nad ei ole aktiivsed. Ma ei saa nõukokku nimetada ühtegi liiget, kui ta pole ise sellega nõus, oma saadikurühmaga sellest rääkinud ja läbinud julgeolekukontrolli.

Ma pean silmas seda, et tegite ettepaneku vahetada Kalev Kallo ja Liina Tõnissoni välja Enn Eesmaa ja Ivari Padari vastu. Kallo ja Tõnisson on ka poliitikud, Tõnisson, tõsi küll poliitikast ammu eemaldunud, Padar ja Eesmaa seevastu riigikogu liikmed.

Kui ma Ivari Padari esitasin, siis ei olnud ta riigikogu liige. Kutsusin teda nõukokku, kuna tunnen teda rahandusministrina, ja teda võtan ma rohkem eksperdina. Siis sai ta riigikogu liikmeks, aga ma ei võtnud avaldust tagasi, sest ma ei hakka ometi kedagi karistama selle pärast, et ta valiti riigikokku.

Arusaadav, aga ekspertide kallale ei tahtnud ju keegi minna.

Ma küll nii ei ütleks. Ikka taheti küll.

Kes tahtis?

No ma lähen siis konkreetseks – Reformierakond. Reformierakond alustas kogu seda selgitustööd otseste valedega. Nemad paistsid kohe teadvat, kes on ekspert ja kes Laari sõber. Teate, kui Laari sõprades oleks asi – ma suudaksin oma sõpradega mehitada mitu nõukogu, mitte ainult ühe. Nõukogu kandidaatideks nimetan ikka eksperte, neid, kes asja tunnevad. Eksperte ei õnnestu nõukogust kellelgi lahti kangutada.

Avalikult on teada, et Reformierakonna soov oli panna Jaanus Tamkivi asemele Andres Sutt.

Ei. See ei ole paraku nii. Asi on nii, et Reformierakond tahab kahte kohta. Tamkivi nad tagasi võta, aga tahavad Sutti ka. Võib-olla tahavad kaheksat kohta ka, ma ei tea. Aga praegu tahavad kahte kohta. Mis näitab ainult seda, et Reformierakonna harjumus pidada Eesti Panka enda pärusmaaks elab edasi. Saan aru, et sellest on raske loobuda. Aga need ajad, kus rahandusminister kutsub Eesti Panga nõukogu liikmeid välja, et neile selgeks teha, keda Eesti Panga presidendiks valida, [on möödas. - VK]. Või siis sõimatakse Reformerakonnast Eesti Panga nõukogu liikmel nägu täis, lubatakse tema elu hävitada ja teha nii, et ta enam kunagi töökohta ei saa, kui Laar mõistusele ei tule...

Millest ja kellest me täpselt räägime?

Jutt on mõjuka Reformierakonna liikme, endise rahandusministri Heiki Kranichi kõnest Eesti Panga nõukogu liikmele Rein Minkale selle aasta juunis.

Tegemist oli sõimamise ja ähvardamisega?

Absoluutselt.

Saate seda tõendada?

Ma ei olnud kõne juures ja ma ei hakka välja võtma kõneeristusi, aga mul on Rein Minka seletus selle kohta.

Nii et plaan ei olnud mitte Tamkivi asendada Sutiga, vaid Sutt panna hoopis Minka asemele?

Ilmselt küll. Ega keegi ei hakka mulle otse ütlema, keda tuleks kellega asendada. Riigikogu hääletustulemused on üsna huvitavad – keegi ei teata ju, kes ei kõlba. Küll aga öeldakse, keda tahetakse sinna saada. Tundub, et on mõne inimese arvates on käes aeg marjamaale minna. Nagu oleks pakkumisel koht, mis on erakondadele loogiline toiduahela osa. Sellele teele ma kindlasti ei lähe.

Kas ka teised erakonnad on teile nõukogu koosseisu asjus survet avaldanud?

Ei ole. Teised erakonnad ei ole selliseid tavasid viljelenud. Aga ega see pole ka midagi uut, arvestades, mida ma olen kuulnud nõukogu liikmetelt.

Teie soov välja vahetada Kalev Kallot (kuulub samuti riigikokku) on arusaadav, sest ta on Savisaarega seotud kriminaalasjas korruptsioonisüüdistusega kohtu all ja kaotas sellepärast ka saadikupuutumatuse. Muide, kas see tolle süüdistuse esitamine poleks olnud küllaldane põhjus ta kohe keskpanga nõukogust eemaldada?

Eesti Panga reeglite järgi mitte. Selles suhtes on panganõukogu reeglid kivinenud ja vananenud. Kõik ideed, mis puudutavad Eesti Panga nõukogu seaduse muutmist, on väga teretulnud.

Teie hinnangul oleks Kallo pidanud lahkuma kohe, kui süüdistus tuli?

Ma ei hakkaks selles asjas positsioone võtma, lähtun reeglitest. Reeglid on nii, nagu nad on. Nüüd lahkub ta kindlasti.

Andke mulle mu häbematus andeks, aga missugused Kallo kompetentsid teda üldse Eesti Panga nõukokku viisid?

Kallol on kompetentsid täiesti olemas, ta on olnud tubli nõukogu liige. Kust need tal pärinevad, seda ma ei oska öelda, aga olemas nad tal on. Nõukogu liikmena ei ole mul Kallole ühtegi etteheidet.

Te kutsusite Eesti Panga nõukogusse ka keskerakondlast Jaanus Karilaidu. Eesti Päevalehe juhtkiri arvas, et see oleks EP nõukogu muutnud naljanumbriks. Miks te teda sinna soovisite?

Räägin alati kõigiga, kes võiksid tuua värsket verd. Jaanus Karilaid on kindlasti mässaja, rebel. Vähemalt ei ole ta korruptant.

Miks te nõukogu uue koosseisu väljapakkumisega nii hilja peale jäite? Veebruaris lõppesid nõukogu liikmete volitused, teie esitasite oma kandidaadid mitu kuud hiljem.

Märtsis olid Eestis riigikogu valimised ja siis tuli kohe otsa Eesti Panga presidendi valimine. Kui kõik need asjad oleksid kokku langenud, siis oleks tekkinud selline sasipundar, et keegi ei oleks enam millestki aru saanud. Minu eesmärk oma ametikohal oli see, et üleminek Eesti Pangas ühelt presidendilt teisele – mis on keeruline, minevikus on need üleminekud olnud väga tormilised – läheks rahulikult, sujuvalt ja kõigile arusaadavalt. Nii see toimuski. Siis tuli veel ühe uue asepresidendi nimetamine. Nii et kõik on läinud nii, nagu peab.

Nii et see viivitamine oli teadlik?

Otsus oli teadlik. Aga loomulikult, kui poleks olnud valimisi, oleksin teinud teise otsuse. Valimiste aeg tegi otsuse selliseks.

Teile on ette heidetud, et ühtegi EKRE poliitikud nõukogus ei ole, ja tundub, te olete vältinud võimalust, et mõni võiks sinna sattuda.

Ei, ma ei saa seda vältida. Rahandusminister (Martin Helme, EKRE – VK) osaleb sõnaõigusega nõukogu koosolekutel. Nii et EKRE on rahandusministri näol esindatud, punkt üks. Punkt kaks: EKRE liikmeid ei ole nõukokku kutsutud ja ei kutsuta ka. Sest Eesti Panga nõukogu järgi tehakse järeldusi Eesti riigi usaldusväärsuse kohta. Ja kuni EKREs pole üle läinud komme, et enne räägitakse ja siis mõteldakse, siis ei tule sinna mitte ühtegi EKRE liiget. Eesti Panga nõukogu esimees ei saa käia ja vabandust paluda nõukogu liikmete avalduste pärast.

See on tugev väljaütlemine ja ka selge hinnang erakonnale.

EKREs on kindlasti palju toredaid inimesi, aga ma ei tunne kõiki. Ma saan hinnata ainult seda, mida nad teevad. Aga Eesti Pank on selline koht, mille järgi mõõdetakse Eesti usaldusväärsust. Kui teistes kohtades saab vabandada, õiendada, kohendada, ümber lükata – kui pangas seda tegema hakatakse, muutub asi imelikuks.

Mäletatavasti kandideerisid Madis Mülleri kõrval Eesti Panga presidendiks ka Robert Kitt ja Märten Ross.

Kõik väga tugevad kandidaadid.

Kiti asjus muutis olukorra hiljem keeruliseks Swedbanki skandaali pealetulek, raske on ette kujutada, mismoodi oleks ta saanud siis Eesti Panka juhtida.

Seda ma ei tahaks ette kujutada, aga see ei olnud Kiti probleem, tegemist oli tugeva kandidaadiga. Võistlus oli äge ja tasavägine, nõukogu arutas seda väga põhjalikult ja arvamused läksid tugevalt risti. Mitte, et tülli oleks mindud, aga arutelu on väga tõsine.

Mäletatavasti sai Kitt esimeses voorus rohkem hääli. Oli nii?

Oli nii.

Valiti aga Müller. Te ei saa ilmselt öelda, kuidas hääled jagunesid?

Te saate küsida ainult minu hääle kohta. Pole saladus, et hääled jagunesid lõpuks võrdselt ja otsustavaks sai nõukogu esimehe hääl.

Tänu teie häälele sai Müllerist Eesti Panga president.

See on väikene liialdus, kui öelda, et Eesti Panga presidendi ameti eest peaks keegi tänulik olema.

Mida on teil öelda koostöö kohta Ardo Hanssoniga?

Ainult head. Ta on olnud hea panga president, meil langevad ka paljud vaated kokku. See, et Hansson nii hästi läbi lõi, on oluliselt suurendanud Eesti usaldusväärsust. Eesti võib enda üle uhke olla – meie koht Euroopa panganduses on märkimisväärselt suurem kui meie suurus maailmakaardil.

Madis Mülleri avalikult teada olevad vaated on Hanssoni omadega sarnased, on teile teada ka mõni küsimus, milles nad on eri meelt?

Nii põhjalikult ma ju ei tea, aga – pole seni märganud.

Asepresindiks on asumas Maive Rute. Kelle teene on selle talendi kojutoomine?

Eesti Pank korraldas sellele kohale konkursi. See pole tavaline. Saime palju häid kandidaate. Rute läbis väga tiheda konkursi.

Selline konkurss toimus esimest korda?

Sellist ei ole varem olnud, jah.

Missugused on teie ootused Rute suhtes?

Suured. Ometi näen ma Eesti riigis nii kõrgel ametikohal naist! Eesti panganduses on see esmakordne. Ma loodan, et see on sündmus, mis lükkab meie ühiskonda muutuma – ma ei taha öelda, et naiselikumaks, sest ma ei tea täpselt, mis see naiselikkus on –, aga natukene pehmemaks. Kuigi Maive Rute puhul ei saa küll kuidagi sõna „pehme” kasutada.

Et Eesti Pangaga seotud teemadele joon alla tõmmata: teie positsiooni on kritiseeritud, öeldes, et saite oma ametikoha poliitilise sinekuuri tulemusena. Mida öelda neile, kelle hinnangul on igati mõistetav ja inimlik soov leida vääriline koht endisele peaministrile, kuid see ei peaks toimuma sündima sääraste poliitiliste kokkulepete kaudu?

Kui te vaatate minu ametissenimetamisi, eriti teist, siis ei saa öelda, et see sündis poliitiliste kokkuelepete kaudu. See toimus ägedas poliitilises võitluses, suures madinas. Need, kes mind on kohale, ikka tunnevad ka mind natuke. Kui mulle öeldakse, et juhi erapooletult, siis ma tõesti juhingi erapooletult. See tähendab ka seda, et vahel mu erapooletus meeldib ühele poole ja teisele mitte, ja siis mõne aja pärast täpselt vastupidi. Kui hakkaksin kõigile meeldima, oleks aeg see amet maha panna.

Pöörame poliitikasse. Tegite juba jõulisi viiteid EKRE kohta, millest ma järeldan, et EKRE ei oleks teie hinnangul pidanud valitsusse saama. Kas saan õigesti aru?

See on poliitiline küsimus, mida pole mul Eesti Panga nõukogu esimehena kohane kommenteerida. Aga suhtumist antud küsimusse väljendasin juba küllalt selgelt. Ma ei usu, et see muutub. Ei saa öelda, et kunagi ei muutu. Kindlasti räägin kõigi faktsioonidega uues olukorras läbi.

Ütlesite, et rahandusministril on EP nõukogus oluline roll, missugune on olnud teie suhtlemine Martin Helmega?

Ma ei tunne teda, aga suhtlemine on olnud väga meeldiv. Ka telefonikõned on olnud meeldivad, erinevalt mõne teise omadest. Mind ei ole küll keegi ähvardanud, mulle ei julge keegi ähvardamiseks helistada. Martin Helme julgeb helistada, aga ta räägib väga viisakalt ja konstruktiivselt. Rahandusministrina on ta mulle sümpaatse mulje jätnud, seni vähemalt.

Räägime Isamaast. On see hea ja uhke tunne, et teie koduerakond on valitsuses?

Kui ma mõtlen selle peale, et valitsuses on Jüri Luik, siis on hea ja uhke tunne. Ühegi teise võimaluse puhul valitsust moodustada Jüri Luik valitsuses ei oleks.

Aga üldisemalt: Isamaa ei ole pildil, tema imago on muutunud ja nii mõnigi leiab, et ega EKREga eriti vahet pole.

Endise erakonna esimehena oleks eriti lühinägelik hakata ütlema, et vaat, kus ikka minu ajal oli erakond pildil, et nüüd on asi sellest kaugel ja sellega on halvasti. Seda ma tegema ei hakka, see oleks lollakas.

Tahaksin teile meelde kirjutada ühte Eero Epneri kirjutist „Mart Laari Isamaa surm” 16. aprilli Eesti Ekspressis, mis ütleb Isamaa kohta valusalt, kuid mu meelest peab paika: Vabadus oli Isamaa jaoks − või vähemalt nii tundus − printsiip, millest ei saanud taganeda, sest ilma selleta oleks muutunud mõttetuks ka kõik muu. /---/ Parteist, mis kunagi seisis vabaduste eest kompromissitumalt kui ükskõik kes teine, on saanud poliitiline moodustis, mis kohe varsti legitimiseerib Eestis poliitilise jõu, mille DNAks on nende samade vabaduste piiramine. /---/ Partei, mis kunagi tutvustas meile vabaduse erinevaid vorme sõnavabadusest ajakirjandusvabaduseni, laulatab end nüüd erakonnaga, mis käsib ühiskonnal vait olla. Pole tähtis, et nad Isamaas seda ise justkui ei tee. Pole oluline, et suitsev relv ei ole udu hajudes nende käes. Pole oluline, et kui keegi näitab näpuga, siis osutub sõrm esmalt kellegi teise suunas nende õla kõrval. Isamaa on see, kes andis selleks kõigeks võimaluse.”

Lugesin seda, ja hea meelega ajaksin Eeroga jälle juttu. Me oleme temaga poliitikast varem rääkinud. Tegemist on huvitava inimesega. Aga kas teie tunnete, et Eestis on vabadusi piiratud?

Ma tunnen, et vabadus, vabadused ei kuulu enam meie alusväärtuste hulka.

Kas tunnete, et vabadus pole Eestis enam teema või oluline?

Jah, ma tunnen, et asjad on oluliselt muutunud.

Kas valitsuse tegevuse tulemusena?

Jah, peamiselt ühe valitsuserakonna väljaütlemiste pärast.

Aga ma räägin ikka valitsusest, mitte Isamaast. Isamaa käes seda suitsevat püstolit küll ei ole. Võtma valitsuse tervikuna.

Aga võtame Isamaa rolli valitsuses.

Võtame. Võtame Jüri Luige näiteks.

Kui Jüri Luik ei oleks valitsusse läinud, poleks praegune kombinatsioon saanud sündida.

Aga sellesse, et Jüri Luik on valitsuses, suhtun ma väga positiivselt. Mitmed asjad läheksid muidu tulevikus teisiti.

Küsin siis teisiti. Kuivõrd tunnete, et Helir-Valdor Seedri juhitav Isamaa on seesama teie erakond?

Kuulge, kui ma ütleksin, kui ma ütleks, et praegune Isamaa on seesama, mis ta oli aastal 1992, siis oleksin ma küll väga imelikel seisukohtadel. Kindlasti ei ole. Kui oleks, oleks veel palju kurvem. Ma ei taha öelda, kas mulle meeldib kõik, mida tehakse. Aga seda ma küll ei hakka ütlema, et Isamaa ei peakski muutuma ja uusi positsioone võtma. Kui midagi ei muutu, siis surrakse kiiresti ära. Muutused peavad toimuma. Ma ei pea EKRE-suguste erakondade tulekut Eesti riigi juhtimise juurde põhimõtteliselt tabuks – eeldusel, et nad suudavad midagi muuta. Praegu me ei tea veel, kas nad suudavad midagi muuta. See varasem oli ka ikka.... traditsioonistunud, pehmelt öeldes. See ei viinud edasi.

Kuidas tunnete end, kui Isamaa ja EKRE paneksid leivad ühte kappi ja sünniks ühtne tugev paremkonservatiivne jõud?

Mind selle erakonna liikmete hulgas siis kindlasti ei ole. Ja ma arvan, et seda ei sünni ka.

Kuidas hindate Jüri Ratase rolli selle valitsuse looja ja kooshoidjana?

Kooshoidjana väga kõrgelt. Jätame kõik muu kõrvale.

Ärme jäta. Mille poolest erineb Ratase juhitud Keskerakond Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnast?

Edgar Savisaar pole vangis ainult oma tervisliku seisukorra tõttu. Jüri Ratasel seda probleemi pole, ma mõtlen tervislikku.

Missugune on teie hinnangul see ideaalne avatud parempoolne rahvuslus, mille eest olete mitmes kirjutises seisnud?

See on selline, mis võtab elu natuke rõõmsamalt, ei saa kellegi peale pahaseks. Alahoidlikkus ja konservatiivsus ei ole kunagi kuri, see on rõõmus. Ja kui ta enam rõõmus, siis muutub ta piduriks, ei vii enam edasi. Sellist alalhoidlikkust näeb näiteks „Downton Abbeys”.

Selle jutu peale tuleb kohe meelde Urmas Reinsalu, kas on ka sellele viidanud. Kuidas hindate tema rolli välisministrina?

See on nii lühike roll, seda pole võimalik hinnata. Valitsuse tegevusele on hinnangut anda vara, kutsun üles natukene aega andma valitsusele. Pole üldse välistatud, et see valitsus hakkab tõhusalt tööle. Praegu pole võimalikki, et nad oleksid midagi saavutanud. Elame, näeme.

Pean pärima ka Isamaa pensionireformi kohta.

Eesti Pank teeb juba põhjalikku analüüsi selle mõjude kohta. Nii et kui ma hakkan praegu selle kohta Eesti Panga nõukogu esimehena praegu midagi ütlema, ei lähe ma oma volitustest lihtsalt üle, vaid palju üle. Kuigi mul on oma arvamus loomulikult olemas.

Eeldatavasti teeb analüüs reformi pihuks ja põrmuks. Aga poliitikutel pole kohustust teie nõu kuulda võtta, milleks üldse vaeva näha?

Eesti Panga funktsioon on anda avalikult nõu, nii, et ka inimesed kuulevad. Analüüs vaatab ka teise samba olukorda laiemalt, seal on probleeme. Kogu selle tantsu tulemus on, et inimestel on tekkinud huvi oma säästude vastu: on need teises sambas, kinnisvaras, maalides või milles iganes.

Isamaale on eestikeelne kooliharidus olnud erakordselt. Kui Reformierakond esitas sügisel eelnõu, mis oleks selle kiiresti korda teinud, siis jättis Isamaa hääletamata. Koalitsioonierakonnad tegid oma, täiesti sisutühja eelnõu. Kuidas sellesse suhtute?

Kas te tõesti usute, et see Reformierakonna eelnõu oleks hariduse korda teinud?

Seal olid vähemasti mingid tähtajad.

Ei, kas te tõesti usute seda või?

Kui lubate, siis ma täna küsin, teie vastate.

See vastus ületab nüüd küll tuntavalt minu kui EP nõukogu esimehe pädevuse, aga: niipalju, kui mina seda eelnõu tean, siis see poleks eestikeelset haridust toonud.

Homme täpselt 25 hukkus parvlaev Estonia. Tollal olite peaminister viimast päeva?

Olin just lahti lastud, seal vahel oli kaks päeva.

Olge hea, meenutage seda hetke, kui juhtunust teada saite.

Oh... Olin siis peaministri kohusetäitja. Need olin minu peaministriaja kõige raskemad hetked. Olla seal kohapeal ja mitte midagi teha saada... Kõik see tegevusvabadus oli juba läinud. Jõuetustunne oli totaalne, ja seda tunnet ei salli ma kohe üldse. Täieliku jõuetuse ja abituse tunne. Mul oli seal laevas palju tuttavaid.

Teie poole on hiljem avalikult korduvalt pöördutud, et te sellest räägiksite – sest tõde Estonial juhtunu kohta võite teada ainult teie.

Siis ma pean küll pettumuse valmistama. Minu tõde on see, mida tean uurimiskomisjoni raportist. Ma ei saa väita, et see on absoluutne tõde. Sellele lisaks ei oska ma midagi ütelda. Rääkisime neil päevil palju presidendiga sellest, mis võis juhtuda. See oli nii kohutav. President pöördus, kuhu vaja, temal oli see voli. Meid huvitas kõigi võimaluste läbiuurimine. Tundus võimatu, et nii suure laeva põhjaminek on õnnetus. Oleks olnud Eestile poliitiliselt lihtsam, kui oleksime saanud sellele juhtumile lahenduse sildi külge riputada, siis oleksid kõik need teooriad olnud olemata.

Lõppraport ei rahulda....

Jah, kuidas on võimalik, et nii suur ja vägev laev läheb lihtsalt merepõhja, see tundub uskumatu, võimatu, ja arusaamatu. Ükski, kes kaotas seal lähedasi, ei jää seda kunagi uskuma.

Kas teile teadaolevalt veeti Estonial militaartehnikat?

Ei.

See on praeguseks teada fakt, aga teie ei teadnud?

Mina seda ei teadnud ja ma ei usu seda praegu ka.

Margus Kurm, tollane uurimiskomisjoni juht viitaski, et see toimus Eesti teadmata. „Ehk see oli põhimõtteliselt Rootsi luure operatsioon Eestis ilma, et ühtegi Eesti luureasutust või muud ametiasutust oleks kaasatud,” ütles ta. Kuidas seda kommenteerite?

Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Ma ei tea, kas Rootsi midagi vedas või mitte. Eesti sellega seotud ei olnud, sest selleks oleks vaja olnud Eesti luba, aga mina polnud sellist luba andnud.

Kirjas president Lennart Merile teatas kapo, et nende info põhjal oli „parvlaeval ühe treileri koormaks umbes kuus tonni koobaltit, mida tollis ei deklareeritud”. Kurm viitas, et laeval võis olla kõike, alates salakaubast põgenike ja narkootikumideni.

Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Kui Kurm on seda öelnud... Ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata.

Laevahukk pingestas ka Eesti ja Rootsi suhteid. Kui palju olete seda teemat näiteks Carl Bildtiga arutanud?

Ma ei ütleks, et suhted halvenesid. Rootsis vahetus lihtsalt valitsus. Mida me Bildtiga tahtsime – et Eesti saaks juhtimise uurimise enda kätte. Kui Estonia põhja läks, siis kõlasid Rootsist jutud, et tulid mingid metslased endisest Nõukogude Liidust ja uputasid ilusa Rootsi laeva koos rootslastega ära. Rootsi ajakirjandus kirjutas seda. Kui Eesti uurimist vedama hakkas, siis need jutud vaibusid.

Tänane LP juhtkiri soovitab korraldada uue ekspeditsiooni vraki juurde, on see mõistlik mõte?

No miks ma selle ettepaneku tollal Lennart Merile tegin. Oli selge, et sellised ettepanekud hiljem tulevad. Inimesed, kelle lähedased seal hukkusid, jäävadki seda ettepanekut tegema, sest juhtunu oli uskumatu. Mina olen poliitikuna näinud palju uskumatuid lugusid. Ma ei tea, aga kui eri komisjonid on mulle kinnitanud, siis kaldun ma seda ebameeldivat tõde uskuma. Meeldivam oleks ehk mingi muu tõde: mõni allveelaev rammis Estoniat, keegi vedas laskemoona, lasti õhku, Vene maffia ründas koobaltilaadungit – saaks vähemalt kellelegi näpuga näidata. Selline lihtne lugu – läheb lihtsalt põhja – on kõige arusaamatum.