VAATA JÄRELE JA LOE | Evestus tundis end prokuratuuris nagu puuris ning lahkus Vabalt Lavalt konfliktiga
Teil on sotsiaalmeediakontol selline moto: „Räägi tõtt. Inimesed andestavad ausad vead, kuid mitte valet.” Kas võite öelda, et olete ise elus rääkinud alati tõtt ja ainult tõtt?
Ma arvan, et tõerääkimisega on alati sellised küsitavused.
Ma eeldasin jah- või ei-vastust.
Kui on soov rääkida tõtt, siis tuleb see tõde ühel päeval selgelt välja öelda. Pigem on silmas peetud suunda sellele, et alati rääkida tõtt.
Aga kui peaks vastama kas jah või ei?
Alati ei ole ma saanud kõigile tõtt öelda.
Jõudsite Vaba Lava juhtida kaks kuud. Tagantjärele võiks tunduda, et kohtusaalis oli teatrit teha kergem kui Vabal Laval või elus üldse? Olite lahkudes pettunud, kuigi püüdsite seda varjata.
Jaa, võin kinnitada, et seda viimast lahkumist saatis pettumus. Prokuratuurist lahkumine oli teadlik otsus ja pika ajajärgu lõpp, aga seekord juhtuks kõik liiga vara.
Kas pole nii, et teile said saatuslikuks inimestevahelised suhted – läksite Märt Meose ja teiste tegelastega lihtsalt tülli, võib nii öelda?
Ma ei oleks nii äärmuslik. Vabale Lavale, minu uude meeskonda oli kogunenud hulk inimesi, kes suuremalt jaolt lahkusid koos minuga. Selle meeskonnaga olid mul head suhted ja selliseks need jäid. Mis aga puudutab teie nimetatud isikut, siis tõepoolest: meie suhtlemine ei lõppenud hästi.
Nii et läksite tülli Meosega – ja ilmselt ka Allan Kaldojaga? Viimane on teie omavahelise kirjavahetuse Facebookis avalikuks teinud. Kui tema tegi teile ettepaneku asju arutada, siis hakkasite teie kohe rääkima viimastest hoiatustest, ettekirjutustest jne. Miks te valisite neutraalse ettepaneku peale süüdistava hoiaku?
Ma ei ole kunagi varem sellega kokku puutunud, et keegi minu isiklikku kirjavahetust avaldab. Meil oli pikem suhtlus nii Märt Meose kui ka Allan Kaldojaga. Meie vestlustest on esitatud ainult fragmendid, ei saa seda käsitleda tervikuna. Võin kinnitada, et olen enne seda kirjavahetust nende mõlemaga korduvalt kohtunud ja asjadest kõnelenud.
Algusest peale Vaba Lava juures olnud Allan Kaldoja ütleb, et te valetasite tema peale, ja võtab asjad kokku nii: „Minu meelest oled sa, Steven, vedelpüks.” – Mida on teil selle peale öelda?
Jah, ma olen seda näinud. Ma ei võta seda süüd omaks, sest tegin kõik endast oleneva, et Vabale Lavale uut hingamist anda või siis vähemalt kindlad eesmärgid seada. Ma ei oska seda põhjendada, miks mind sellise nimega kutsuti, kui ma võtsin tegelikult selle platvormi üle kõige raskemas seisus.
Olete rääkinud, et ei teadnud enne selle koha vastuvõtmist, et selle juhtimismudel on vigane ega seda, kuidas on lugu rahaga. Olete viidanud probleemidele personaliküsimustes. Miks te ei viinud ennast kõige sellega kurssi enne tööleasumist?
Loomulikult kõnelesin ma inimestega. Need inimesed, kes mulle ettepaneku tegid – Meos ja Kaldoja – rääkisid sellest mulle üldsõnaliselt, kuid nii kriitilisena seda olukorda nad ei kajastanud. Ei nemad ega keegi teine saa ümber lükata seda, et olukord oli märkimisväärselt tõsisem, nagu esimeste kuude jooksul välja tuli. Ja ega ei oskagi öelda, kelle süü see on. Olen tagantjärele mõelnud, kas oleksin pidanud veel kellegagi rääkima, kas ma oleksin kuskilt saanud need andmed. Mul ei oleks olnud rohkem võimalusi, sest eelmine tegevjuht oli öelnud, et lahkub samadel põhjustel. Nii ei olnudki mul kuskilt võtta usaldusväärseid inimesi, kes oleksid mulle probleemi objektiivselt ära kirjeldanud.
Möönsite sisuliselt, et läksite tülli nii Meose kui ka Kaldojaga. Kas pole ehk võimalik, et olete kohtusaalis liiga ära harjunud süüdistaja rolliga, sellal kui loovplatvorme juhitakse teistsugustel põhialustel?
Ma aiman loomulikult neid põhialuseid, millega teatrimaailmas, kultuurivaldkonnas tuleb toimetada. Minu kaitseargumendiks on täna siin see, et suurem osa inimesi, võimalikke koostööpartnereid, kellega ma pikki vestlusi pidasin ja sidemeid lõin nende kuude jooksul – sealt ei tulnud mingit tagasilööki. Ei saa öelda, et minu isikuomadused oleksid mind takistanud suhtlemast kultuurivaldkonna esindajate või oma meeskonnaga. Ma ei tahaks sugugi rõhuda sellele, et majas on suur tüli. Ütlesin lihtsalt välja omad selged seisukohad.
Te ju tunnistasite, et lahkusite tüliga. Sõnad olid teised, aga sisu oli see.
Jah, meil tekkisid erimeelsused – ja seda võib nimetada tüliks –, aga ma ei taha rõhuda sellele, et praegu saadab meie suhteid mingisugune vihavaen. Ma ei ole kindlasti sellele pühendunud. Probleem oli hoopis muus – küsimustes, mida nad minu suust kuulda ei võtnud.
Teater on pikka aega olnud teie armastus ja hobi. Samas, teatri juhtimiseks oleksid ehk ära kulunud professionaalsed erialateadmised, mis teil pärinevad ühest teisest teaduskonnast?
Loomulikult võib teatri juhtimiseks olla vaja palju eri teadmisi. Aga see ei tähenda, et õigusvaldkonna esindaja ei võiks teatrivaldkonnas mingisuguses ametis edukalt toime tulla.
Te kukkusite ju läbi, mis edust me räägime?
Ma ei nimetaks seda kindlasti läbikukkumiseks. Jah, mul on väga kibe tunne hinges, et see kõik pidi pooleli jääma. Aga ma ei ole siiski loobunud mõttest anda kultuurivaldkonda oma panus kunagi tulevikus.
Teie kohta on esitanud kuriteoteate ekskohtunik Leo Kunman, väites, et te sundisite Priit Kutserit andma valetunnistusi Edgar Savisaare vastu. See on tegelikult vana lugu, oli ammu teada, et need lindistused ja mahakirjutused on liikvel. Kas olete ise lindistust kuulnud või mahakirjutust näinud?
Ei.
Teile pole Kutser seda müüa pakkunud?
Ei.
Missuguste allikate põhjal olete nendega kursis?
Ma kuulsin nendest sel ajal, kui töötasin prokuratuuris. Kuulsin seda oma kolleegide kaudu. Minu teada oli sellistest lintidest teadlik ka Priit Kutseri kaitsja.
Kus lõpeb see otsekohene menetlemisviis, mida prokurörid kahtlusaluse või süüdistava suhtes teadaolevalt rakendavad, ja algab valetunnistusele sundimine?
Vestlused kahtlustatava või süüdistatavaga ei tohi kunagi võtta seda suunda, et püütakse rääkida asjadest, mis pole kunagi aset leidnud. Kõik, mis ületab selle piiri, on keelatud ja käsitletav kuriteona.
Savisaart vangi saata ju tahtsite. See oli teil suur eesmärk prokuröritoos, oli nii?
Loomulikult oli minu eesmärk saavutada prokuröri seisukohalt edukas, süüdimõistev kohtuotsus, muu hulgas Edgar Savisaare suhtes.
Lavly Perlinguga te läbi ei saanud. Millal see õieti juhtus, kui must kass teie vahelt läbi jooksis?
Prokuratuuris töötasin pikalt, 16 aastat, ja suurema osa sellest ajast koos praeguse peaprokuröri Lavly Perlinguga. Meie suhet võiks iseloomustada tugeva tiimitööna. Kuid teie väites on parasjagu tõtt. Kui ma kaalusin prokuratuurist lahkumist, siis ei olnud meie suhted enam sellised, nagu nad olid olnud varem.
Rääkige ära, mis juhtus.
Ma ei oskagi mingit kindlat põhjust öelda. Inimesed arenevad, kasvavad lahku.
Palun, olge konkreetsem. Perling, muide, teid ju omal ajal Põhja prokuratuurist juhtivprokuratuurist tõi. Mis ikkagi juhtus?
Mingit konkreetset fakti ei saa välja tuua. Üks oluline asi, mind segama hakkas, oli see – mille ma ka lahkudes välja tõin: et lähen otsima vabadust –, et prokuröritöös ei olnud võimalik tegeleda huvialadega, mul siis teatrivaldkonnaga. Minul ja peaprokuröril tekkisid selles suhtes eriarvamused.
Ei lubanud teil küllalt sageli teatris käia?
Seda mitte, aga ma olin otsustanud ka artikleid kirjutada, sõna võtta.
See ei sobinud?
See oli, jah, selline asi, mille puhul ma tundsin, et mind ja minu vabadust on piiratud. See tingis ka kõige olulisem määral minu (lahkumise – VK) otsuse.
Võib-olla tahtsite ise peaprokuröriks saada Perlingu asemel?
Ei, sellist soovi mul ei olnud ja ei ole ka praegu.
Väidetavalt aga on teiega sel teemal kohtutud ja seda arutatud. Perlingul teatavasti EKRE pärast jalgealune põleb.
Minuga ei ole keegi kohtunud ja ma ei oota ka kohtumiskutset.
Oleta avaldanud sümpaatiat ajakirjanduse suhtes. Kui näiteks Urmo Soonvald teeks teile ettepaneku Delfis tööle asuda, mis te vastaksite?
Tõepoolest, ajakirjandusvaldkonnas on toimunud mõningad vestlused. Pärast Vaba Lava suhteliselt õnnetut kogemust on minu jaoks väga oluline teha selliseid otsuseid koos selliste inimestega, mis ei tingiks otsuse ülevaatamist ja lahkumist kolme-nelja-kuu pärast. Ma arvan, et igal asjal on piir. Praegu, vabas elus tegutsedes – prokuratuuris töötasin nagu puuris – on ka omad ohud ja keerulised situatsioonis, mille suhtes tuleb olla väga tähelepanelik.
Pakkumisi olete saanud palju? Või hoopis end töötukassas arvele võtnud?
Praegu tegutsen ma nõustava juristina. CybExer Technologies on see ettevõte, kes minu korruptsioonialaseid teadmisi kasutab. Korruptsioonivaba Eesti liitis mind sel suvel juhatuse liikmete hulka. Korruptsioonivastase võitluse temaatikaga tegelemine on mu praegune viis tulla toime nii, et olla ise rahul ja suuta ka midagi anda.
Eripensioni saate?
Ei, selle võimaluse ma kaotasin.
Mitu aastat puudu jäi?
Üheksa.
Kultusfilmis „Noor pensionär” on selline koht, kus karjääri lõpetanud balletitantsija – Ervin Abel kehastab teda – läheb tööbüroosse uurima, mis võimalused tal on, ja seal küsitakse temalt: aga missugune professioon teil on, mis tööd te oskate? Mis teie sellise küsimuse peale vastaksite?
Hetkeks pani mõtlema. Praegu võiks nimetada seda professiooni, millele vastav haridus mul on, juristiprofessiooni. Aga see võrdlus noore pensionäriga...
No olete ju umbes sama vana.
Just, ilmselt asjakohane. Aga kui filmi noorel pensionäril pidigi karjäär lõppema, siis mina olen siiski otsustanud seda mõlemal juhul ise teha, ja seetõttu loodan, et avanevad uued uksed ja huvitavad väljakutsed.
