Heido Vitsur: Televisioon — kokku või lahku?

Esmapilgul tundub küsimus, kas liita Eesti Raadio ja Televisioon või mitte, üsna mõttetuna. Näiteks soomlastel ja inglastel on raadio kui ka televisioon ühe katuse all ja sel viisil on nad juba terve igaviku hakkama saanud. Teistel jälle on raadio ja televisioon eraldi. Tegelikult ongi praktiline elu näidanud, et nii nagu saab ühte pidi ja saab ka teistpidi, ning see, mitu katust rahvusliku ringhäälingu kohal on, pole üldse põhiküsimus. Asutuste liitmine ja lahutamine ei ole peaaegu kunagi olnud tagatiseks, et pärast seda hakkaks midagi paremini või odavamalt minema.

See, kas ringhäälingul läheb paremini või halvemini sõltub ju hoopis muudest asjadest kui struktuurimängudest. Öeldu ei tähenda loomulikult, nagu ei olekski organisatsiooni struktuur oluline. Kuid kui enne struktuuri reformimise juurde asumist ei ole endale selgeks tehtud, mida riigi raadiolt ja televisioonilt tegelikult tahetakse ning kas neid üleüldse tahetakse ja kui palju selle kõige eest ollakse nõus maksma, siis ei saa mitte mingil juhul olla tegemist organisatsiooni ratsionaalse struktuuri kavandamisega, vaid üksnes struktuurimängudega.

Loomulikult on struktuurimängud tunduvalt kergemad ja atraktiivsemad kui organisatsiooni tegevuse tegelik paremustamine. Sellega võib hakkama saada igaüks. Kõige ilusama struktuurimängude näite võib asjast huvitatu leida meie Siseministeeriumist, kus ministrid, kellel ei olnud vastavat kutse- ja ametialast ettevalmistust sellel töökohal töötamiseks, järgimööda alustasid oma tegevust struktuurimängudega.

Kui Siseministeeriumis oleks kõigi hädade põhjuseks tõepoolest olnud organisatsiooni puudused, siis oleks pärast kümnekordset struktuuri parendamist meil täna juba ladusalt töötav ja tõhus organisatsioon kuritegevusega võitlemiseks.

Kuid nii arvamiseks läheb küll vaja erakordselt suur kujutlusvõimet. Tegelikult on kurjategijatel ja kuritegevusel täiesti ükskõik, kas peale politsei on siseministeeriumi alluvuses veel kedagi ja kas majanduspolitsei on Kapo või tavalise politsei koosseisus või hoopiski eraldi.

Samal viisil ei sõltu ka heade originaalsete raadio- ja televisioonisaadete hulk ja kvaliteet sellest, kas riigi raadio on riigi televisiooniga koos või mitte, vaid eeskätt sellest, kui palju on meil tasemega tegijaid ja kui palju on meil neile anda saadete tegemiseks raha. Kuid nagu meist enamik väga hästi aru saab, ei mängita Eestis struktuurimänge kaugeltki mitte iga kord naiivsusest või selleks, et maskeerida oma asjatundmatust ja luua struktuuri ümberkorraldamise abil kange töötegemise illusiooni, vaid selleks, et struktuurimängud on kõige lihtsamaks ebasoovitavatest tegijatest vabanemise ning omadele soojade kohtade tegemise mooduseks.

Kui me tahame, et raadio ja televisioon jääks üha rohkem ressursse neelava struktuurimängu keerisesse, võiks ühendamise peale tõsiselt mõtlema hakata, muidu mitte.

Ja seni kuni asjad Eestimaal nii kulgevad, nagu nad seni on kulgenud, on kõige õigem raadio ja ringhäälingu liitmisest hoiduda. Kokkuhoidu ja kvaliteedi tõusu liitmisest ei tuleks. Küll aga aitaks kahe organisatsiooni olemasolu suurendada kindlust, et riigi väära finants- ja personalipoliitika pärast mõlemad organisatsioonid ühekorraga pankrotti ei lähe.

Aga kui see ongi eesmärgiks, siis olge lahked.