Raamat: eestlane Karl saadeti Soome marssal Mannerheimi tapma

Soome marssal Gustaf Mannerheim tahtis sõja ajal peastaabi asukoha Mikkeli tänavatel vabalt liikuda ja suhtus ihukaitsesse leigelt, aga see kaitse hoidis ära Eesti dessandi salamõrvakatse, kirjutab Soome ajaleht Iltalehti.

Kuigi Jätkusõja ajal peeti Mikkeli peastaabis vaenlase ohtu märgatavalt väiksemaks kui Talvesõja ajal, korraldati ülemjuhatajale siiski ööpäevaringne ihukaitse. Praktiliselt järgnes marssal Mannerheimile igale poole kaks ihukaitsjat.

Peastaabi julgestusosakonna juhtkonnas tegutsenud „erigrupp” koosnes peamiselt politseiväljaõppe saanud meestest.

„Juba Talvesõja ajal oli peastaabis suur hulk ihukaitsjaid ja dessandi ohtu teadvustati hästi. Dessantide kohta hoiatati ja anti juhiseid ka peastaabi personalile,” rääkis ulatusliku uurimuse „Mannerheimin Päämaja” („Mannerheimi peastaap”) kirjutanud Soome Riigikaitsekõrgkooli abiprofessor Mikko Karjalainen.

Mannerheimile endale ihukaitse ei meeldinud.

„Ta tahtis luua pildi, et liigub täiesti vabalt ilma ihukaitsjateta. Mingitesse ohuolukordadesse ta siiski ei sattunud ja tema ihukaitse oli kogu sõja ajal reeglite kohane. Võib mõelda, kas tegemist võis olla Mannerheimi edeva ohu pisendamise või lootmisega heale õnnele, mis oli päästnud ta täbaratest olukordadest varem sõjaväelase karjääris,” lausus Karjalainen.

Kuigi Mikkelis elati suuremalt jaolt rahuaegses meeleolus, võeti näiteks 1942. aasta oktoobris Mikkelist 16 kilomeetrit põhja pool kinni kaks ingerisoome keelt kõnelnud vaenlast, kelle ülesanne oli jälgida raudteeliiklust.

Mannerheimi kaitse organiseerimist uurinud Mikko Tyni sõnul oli tegemist vaenlase alla visatud langevarjurite Robert Marttineni ja Toivo Raikkerusega, kellest ühe ülesanne võis olla Mannerheimi tapmine.

1943. aasta märtsis võeti Mikkeli lähedal kinni kolm dessanti. Nende hulgas oli eestlane Karl Vahter, kelle ülesanne oli Mannerheimi tapmine.

Mikkelis oli sõdade ajal suur hulk mujalt tulnuid, mistõttu oli Soome vormiriietuses tegutsenud vaenlase dessantidel vähemalt teoreetiline võimalus märkamatult linna imbuda.

„Kinnikukkumise oht oli siiski kogu aeg olemas, sest Mikkeli politsei tegi regulaarselt iganädalaselt eriti Jätkusõja algfaasis üllatuskontrolle Mikkeli restoranidesse, raudteejaama ja bussijaama. Eesmärk oli saada kätte Soome teenistuskohustusest kõrvale hoidvad desertöörid, aga sama kinnikukkumisoht puudutas ka võimalikke vaenlase dessante,” märkis Karjalainen.