VAATA JÄRELE JA LOE| Tanel Kiik lubab: kuni tema on minister, LGBT-ühingult raha ära ei võeta
Pruukis teil vaid korra ära käia (Tanel Kiik saabus öösel Luksemburgist – VK), kui kohe õnnetus juhtus: vahepeal kaotas valitsus ühe ministri.
See juhtum oli juba varem meedias end järk-järgult üles kerinud, see oli ootuspärane asjade käik.
Te teadsite juba ammu, et Kert Kingo oma koha kaotab? Kui ammu?
Ma ei ütle, et ammu, aga seda skandaali vaadates oli selge, et positsiooni säilitamine oleks olnud väga keeruline.
Kõrvale põigates, te olete eesti poliitika ajalooga hästi kursis, kelle parafraas see oli, mis ma alguses ette tõin?
Jään selle vastuse võlgu.
See oli Mart Laar. Mida räägib see koalitsiooni tervisest, koostöövõimest ja mainest, kui teie ühe koalitsioonipartneri minister on püstitanud ametispüsimise lühiduse rekordi, Marti Kuusik – ja nüüd pidi Kert Kingo lahkuma rumala ja mõttetu vale pärast?
Koalitsiooni luues oli ju teada, et erakondade valitsemiskogemus on erinev. Ka Keskerakonna valitsusse tulles oli küsimusi ja teemasid, mis tuli endale selgeks teha; ministrite asjus tuli teha muudatusi. Sedasama on nüüd näha EKRE puhul.
Kuusikut poleks ilmselt saanud „ära päästa”, aga Kingot oleks saanud – aga seda tahet polnud ei Keskerakonnal ega EKRE-l?
Taustsüsteem oli selline, kus ebatäpsete tsitaatide andmine ja tegelikkusega vastuollu minek parlamendi kõnetoolis oli midagi, mida kaitsma ja õigustama hakata oleks antud juhul olnud tarbetu. Pigem oli mõistlik see, et ta ametikohalt taandus.
Kui kindel teie enda jalgealune on? EKRE sõimab LGBT-ministriks, Varro Vooglaid kogub allkirju, et LGBT-ühingult raha ära võtta. Teiegi võite end leida olukorras, kus öeldakse: aitäh, tore oli, aga...
Teate, ma saan parem õigete asjade eest sõimata kui valede eest kiita. Lähtun poliitikas ikkagi enda tõekspidamistest. Ühingute ja inimeste võrdne kohtlemine on midagi, millesse ma päriselt usun, ja kui see mõnele osapoolele ei meeldi, siis on see nende probleem.
Ei pruugi, sest petitsiooni sisu jagab ka teie koalitsioonipartner. Kui EKRE vetostab LGBT-ühingu raha, siis teil ju eriti palju valikuid enam ei olegi? Vetoõigus on selles valitsuses ju ühel erakonnal.
Ei, see ei ole nii. Hasartmängumaksutoetuste taotlusvoorud on läbipaistvad. Sellega on seotud eri teemad ja eri projektid: puudega inimesed, tervishoiuprojektid, lastega seotud ja perede küsimused, hoolekande valdkond – ja on ka võrdsete võimaluste valdkond. Raha taotlemise õigus on eri ühendustel, neid hindab sõltumatu komisjon, kuhu mina isegi ei kuulu. Poliitilist kallutamist ühes või teises suunas ma õigeks ei pea ja seda ise tegema ei hakka.
Teie ei hakka, aga EKRE-l on vetoõigus – me näeme seda Lavly Perlingu puhul. Kui EKRE selle raha andmise vetostab...
Kuidas?
Kuidas see käib, teate teie paremini. Perlingu näitel näeme, et see on võimalik. Oletame, et vetostab LGBT-ühingu raha, mis siis teist saab?
Selle ühingu rahastamine toimub samamoodi nagu kümnete teiste ühingute ja projektide rahastamine on läbi aastate toimunud – sõltumata poliitikutest, lähtudes objektiivsetest hindamiskriteeriumitest. Sotsiaalministeeriumi tegevusvaldkonda kuuluvad tõepoolest sotsiaalkaitse, tervishoiu, tööturu teemad kuni võrdsete võimaluste poliitikani, ja nii jääb see ka edaspidi. Ühe organisatsiooni erandit kindlasti ei tule.
Nii et kuni teie olete minister, seni LGBT-ühingu raha ära ei võeta?
Kindlasti mitte.
Missugune mõju sel Vooglaiu petitsioonil on? Milleks see teid kohustab, on sel üleüldse mingit mõju?
Härra Vooglaid oskab oma tegemisi ise paremini kommenteerida. Petitsiooni, tõsi, olen lugenud. See on kahetsusväärselt laimav ja sildistav tekst. Vaadates tema esinemisi paistab, et ta pole ka ise kindel, kas see ikka õige on, mis ta sinna kirja pani. Ta nendib, et võib-olla on talle tõesti antud poolikut infot. Hakata selle alusel allkirju koguma ja masspostitusi tegema on minu hinnangul kohatu.
Kõrvalepõike korras: Vooglaid põhjendas viimati siinsamas stuudios, miks SAPTKi toetajad ei pea avalikud olema. Mis on teie seisukoht selles küsimuses?
Kuni organisatsioonid tegelevad oma valdkonnaga – olgu selleks puudega inimeste toetus, lastega seotud projektid või võrdsete võimaluste poliitika – on aruaadav, et iga konkreetne annetus ei pea olema avalik. Aga kui organisatsioon tegeleb poliitikaga, osaleb aktiivselt poliitika kujundamises – nagu erakonnad, mille annetajate nimekiri on kvartalite lõikes avalik –, siis oleks neil läbipaistvuse ja objektiivse käsitlemise huvides mõistlik oma annetajad avalikustada.
Siinkohal on olulisem teie suhe koalitsioonipartneriga. Uutes Uudistes nõuti teie tagasiastumist – mida EKRE poliitikud teile silmast silma kohtudes ütlevad?
Uusi Uudiseid ma läbi aegade eriti lugenud ei ole. Ei ole aega. Tõsi, viimasel ajal on mulle palju linke saadetud ja ma olen palunud statistikat teha: Uued Uudised ja Objektiiv on kahe peale minu kohta üllitanud juba üle 15 loo.
Olete seal, jah, pidevalt staar ja kaanepoiss.
Olen sellest teadlik. See on inetu käitumine, kuna koalitsioonis on üldiselt tavaks arutada küsimusi omavahel, konstruktiivselt.
Olete arutanud seda küsimust omavahel?
Oleme arutanud nii seda küsimust kui ka paljusid teisi küsimusi.
Siis nad pole teie tagasiastumist nõudnud?
Siis olen ma oma positsioone selgitanud ja keegi pole minu tagasiastumist nõudnud. Ma ei usu ka, et seda tehakse.
Kes ja kuidas saavutas selle, et see tagasiastumise nõue Uute Uudiste portaalist ära koristati? Teie, Jüri Ratas?
Ma nüüd selle portaali toimetamisega küll ei tegele. Seda peab nende endi käest küsima.
Räägime apteegireformist. Avalikus ruumis on apteegireformi peatamine asetunud ühemõttelisse seosesse Margus Linnamäe äripartneri Ivar Vendelini saja tuhande eurose annetusega Keskerakonnale. Missugusete argumentidega kavatsete avalikkust veenda, et siin mingit seost ei ole?
Apteegireformi asjus on olnud eri arvamusi üle-eelmises ja eelmises ja on ka praeguses parlamendis.
Räägime konkreetsest annetusest ja sellest seosest.
Ja täpselt samamoodi on ka Keskerakonna sees eri arvamusi ja hinnanguid. Mina olen algusest peale apteegireformi toetanud ja toetan ka praegu. On ka neid, kes on olnud kriitilised nii enne kui ka pärast valimisi. Koalitsioonis on tõepoolest otsustatud see teema avada, et üle vaadata, kas ja mida on vaja muuta. Iga annetaja peab oma annetust ise selgitama ja minu teada on Vendelin seda teinud. Olen eesti poliitikas tegutsenud eri positsioonidel, aga rahastamise küsimustega ma tegelenud ei ole.
Ministrina peaks teid siiski huvitama, kust raha tuleb ja miks on see antud. Ma küsin veel kord: kas teie arvamuse kohaselt on apteegireformi peatamise otsus koalitsioonis ja see suur annetus ühe suure ravimitootja äripartnerilt sellises üksüheses seoses, nagu võib tunduda, või ei ole?
Koalitsioonis ei ole otsustatud apteegireformi peatada. On otsustatud üle vaadata seadusemuudatused, mis on põhiosas juba jõustunud, turuosalistele on antud ülemineku tähtajaks 2020 aprill. Lähinädalatel arutatakse eri osapoolte ettepanekuid. Kindlasti teen omalt poolt ettepanekuid, mis toetavad reformi sujuvamat jõustumist, ja neid teevad ka teised.
Vastuseta jäi küsimus, kas need kaks asja on seoses või ei ole.
Ei ole.
Millel see väide põhineb?
Mul ei ole mingisugust infot, et need kaks asja oleks seotud, nii et oleks kummaline väita vastupidist.
Ütlete, et apteegireform pole mitte peatatud, vaid avatud. Väljapoole paistab teistmoodi: on mõistetud, et tõmbasite pidurit. Mille üle te siis arutama hakkate?
Eks kommunikatsiooni ole tõlgendatud erinevalt. Otsus oli avada apteegireform aruteludeks ja ettepanekuteks, ühtegi muudatusettepanekut tol koosolekul ei tehtud – need otsused on alles ees, ja kui need tehakse, siis tuleb neid ka põhjendada.
Te pole naiivne ja saate ka ise aru, et tegemist on ikkagi reformi pidurdamisega. Teie olete rumalas olukorras: olete kogu aeg rõhutanud, et reform on vältimatu ja vajalik, ja nüüd peate – sest te olete minister, ja minister tahate te olla – hakkama oma sõnu sööma ja selgitama, miks reform ei ole vajalik.
Mul pole plaanis hakata selgitama. Minu positsioon ei ole muutunud. Ma arvan, et proviisoriomandi nõue nagu Soomes ja ka mitmes Lääne- ja Kesk-Euroopa riigis on mõistlik. Et me lahutame jae- ja hulgimüügi, on konkurentsi ja läbipaistvuse seisukohalt samuti mõistlik. Minu seisukoht on täpselt samasugune, nagu ta oli valitsusse tulles. Nii on see täna ja on ka aasta pärast.
Kuidas te siis sotsiaalministrina jätkamist ette kujutate? Koalitsioonis on otsus pidurit tõmmata ju tehtud.
On tehtud otsus avada debatt. Mida täpselt muudetakse, kas ja millal muudetakse – on see jõustumise või omandiküsimus – see arutelu on alles ees. Mina kaitsen oma seisukohti edasi nagu sellel esimesel koosolekul, ja nii ka järgmistel.
Olete varem argumenteerides ka öelnud, et apteegiäri justkui polegi äri (täpne tsitaat: „Samamoodi apteek tegelikult ei ole ju ärilistel kaalutlustel toimiv asutus, vaid ta peaks olema just patsiendi heaolust ja tervise edendamisest lähtuv asutus.” – VK) See on isegi sotsiaalministri kohta natuke liiga naiivne seisukoht. Ravimiäris liiguvad väga suured summad ja ristuvad võimsad huvid.
Tervishoiusektoris peavad ärihuvid olema teisejärgulised, selle juurde ma jään. Haigekassa eelarve on 1,6 miljardit, tervishoiu eelarve on riigieelarves 1,68 miljardit. Ravimisektor moodustab 300 miljonit eurot, millest pool on haigekassa poolt kompenseeritav. Me räägime väga suurtest summadest, aga esimeses järjekorras peavad tulema inimeste huvid, tervisehuvid, ning kõik, mis puudutab kasumlikkust ja ärihuvisid, peab olema teisejärguline. See on põhimõte, mida ma toetan ka tulevikus.
Kuidas te kavatsete saavutada seda, et ärihuvid äkki teisejärguliseks muutuvad? Need ju dikteerivadki turgu.
Nad ei dikteeri kogu turgu, aga loomulikult on nende mõju suur – mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas. Ravimituruga tegeleb nii Euroopa Liit kui ka WHO: ravimite õiglane hinnastamine, kättesaadavus. Eriti keeruline on sellega väikestes riikide nagu Eesti, kus mahu poolest suuremate riikidega konkureerida, saavutama mõistlikke hinnakokkuleppeid on keeruline. Siin peab riik ise aktiivne olema, samuti EL ja WHO.
Nii et olete valmis põhimõtete pärast oma koha kaotama?
Keegi pole seda küll nõudnud.
See võib tulla päevakorda, sest otsus reformi pidurdada on tehtud. Olete valmis oma koha kaotama?
Ma ei vasta nii provokatiivsele küsimusele. Olen oma seisukohad välja öelnud ja ei tule tulnud juurde argumente, mille pärast neid muuta. Küll aga tean, et koalitsioonis on eri arvamusi. Koalitsioonilepingus ei ole selle kohta ühtegi sõna, ei ühes ega teises suunas, nii et debatt algab valgelt lehelt: igaüks esitab oma nägemuse, ja siis tuleb arutada, missugune on ühisosa.
Olete koalitsiooni loomise juures mänginud olulist rolli: olite põhistrateeg ja poliittehnoloog, kes selle valitsuse sündimise tingimused lõi...
See ei vasta tõele. Selle valitsuse loomises leppisid kokku koalitsiooni osapooled: erakondade esimehed, juhatused, fraktsioonid. Mina aitasin koalitsioonilepingut sõnastada, see on tõsi. Olin arutelu juures, see on tõsi. Omistada mulle üleinimlikku rolli, nagu oleksin mina kolm erakonda kokku viinud..... Seda tegi ikka parlamendimatemaatika ja erakondade juhid. Need otsused on oluliselt laiapõhjalisemad kui minu tagasihoidlik isik.
Jah, aga teil oli oluline roll. Praegu olete selles suures mängus muutunud etturiks, sest kaost ei saa kontrollida. Mitu korda olete jõudnud kahetseda, et sellisel monstrumil sündida aitasite?
Tänasel koalitsioonil on oma plussid ja miinused täpselt nii, nagu igal teiselgi valikul oleksid olnud. Kui me Keskeakonnas eri variante arutasime, siis oli selgusetu, missugused on muud alternatiivid Keskerakonna vaates. Kõige lihtsam ja kindlam on alati minna opositsiooni, see on mustvalge valik. Kõik teised variandid olid toona väljakutsuvad. Selle ühe väljakutse, mis on tänase koalitsiooni loomine, võtsime me vastu.
Olete kahetsenud või ei ole?
Elus on ikka nii, et muru on rohelisem ja taevas sinisem kuskil mujal. Olen enam kui veendunud, et kui oleksime toona valinud mõne muu variandi – läinud opositsiooni või püüdnud läbi rääkida Reformierakonnaga –, siis oleks ikka tekkinud eri murekohti, küsimusi ja probleeme. Kahetsemine on suhteliselt tänamatu tegevus.
Ma pean silmas, et kui te koalitsiooni lõite, siis kujutasite ette, et mängite malet. Mängisitegi, aga siis otsustas üks koalitsioonipartner hakata mängima jalgpalli.
Ma ei näe küll, et meil oleks jalgpallimatš käimas. Poliitika on pigem ikka mõttemängu moodi.
Millal jõuab Keskerakonna jaoks kätte see hetk, kus tulukesed löövad põlema ja punased jooned ilmuvad nähtavale? Elmar Vaheri mahavõtmise katse selleks ei osutunud, praegu on juba loovutatud Lavly Perling, kes peaprokurörina jätkata ei saa, järgmiseks võib-olla Arnold Sinisalu, kapo juht. Millal te ütlete: nüüd aitab, kõik?
PPA juhi kaasuse lahendas peaminister ära. PPA juht jäi ametisse. See oli selge otsus, et me ei vaheta teda välja, ei toeta tema tagandamist. Isiklikult arvan, et see oli ainuõige otsus. Peaprokuröri kandidaadi esitab justiitsminister, kinnitab valitsus.
À propos, mis on teie seisukoht Perlingu asjus?
Mina arvan, et et Lavly Perling on oma tööga hästi hakkama saanud, ta on professionaalne. Justiitsministri ettepanekut ma toetan. Tõsi on see, et koalitsiooni kolmest osapoolest üks on väga selgelt väljendanud, et nende toetust ei tule.
Ehk siis jälle Keskerakonnale pähe istunud, vabandage väljendust. Miks te lasete seda teha?
Koalitsioonis sünnivad otsused tihti konsensuslikult. Peaprokuröri ametisse kinnitamine on valitsuse otsus. Seda teha ilma ühe osapoole nõusolekuta oleks peaaegu võimatu.
Küsimus oli, mis on Keskerakonna punane joon.
Punaste joonte mahatõmbamine ei ole kunagi eriti mõistlik. Tuleb lähtuda reaalsest olukorrast ja reaalsetest arengutest. Keskerakond ei ole kunagi ühtegi koalitsiooni tahtlikult lõhkuma läinud, aga ei hoia ka kindlasti vägisi kinni mingitest positsioonidest, kui peaks osutuma mõistlikuks mingisugune muu lahendus.
