Katuseraha saanud naiste varjupaikade liit asus Riina Solmani kaitsma
Eesti Naiste Varjupaikade Liitu (ENVL), mis kuulub mullu novembris "kanakarja kambakast" rääkinud Urmas Reinsalule naistevastase vägivalla võitlemise eest auhinna andnud naisteühenduste ümarlauda ning sai tänavu Eesti Konservatiivselt Rahvaerakonnalt (EKRE) üle saja tuhande euro katuseraha, tegi täna ühisavalduse rahvastikuminister Riina Solmani (Isamaa) toetuseks.
Solman ütles esmaspäeval Pelgulinna sünnitusmaja külastades, et "tihti aetakse sassi perevägivald ja peretüli, aga iga selline kokkupõrge, mis võib füüsiliseks üle kasvada, ei ole perevägivald" ning tõmbas selle avaldusega omale kaela pahameeletormi. Terve eilse päeva oma sõnavõttu siluda proovinud ministrit asusid toetama MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liitu (ENVL) liikmed, kes selgitasid, et peretüli ja -vägivald on kaks eri asja. Näiteks ütles MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik, et perevägivalda iseloomustab süsteemsus: "Perevägivald oma loomult on selline, et pidevalt alandatakse. See käib pidevalt. Käib laste ees, käib teiste ees. Sellel ei ole lõppu, ei teki üldse vahepausi."
Samal ajal polnud ENVL-sse mitte kuuluvate Pärnu ja Saaremaa naiste tugikestuste esindajatel Solmani avalduse kaitseks mitte midagi öelda. Vastupidi, nende hinnangul said vägivallatsevad ministri sõnadest hoopis jõudu juurde ja vägivalla all kannataja on said taas kinnitust oma eelarvamusele ja kogemustele, et ta on kaitseta ning teda ei usuta.
Avaldame pöördumise täismahus:
"Rahvastikuminister on mõistnud perevägivalla ja peretüli eristamise vajalikkust. Meil on väga kahju, et selle eest on ta sattunud rünnakute objektiks. Loomulikult on igasugune vägivald taunitav. Lisaks hukkamõistule on aga oluline ka lahenduste pakkumine. Sellele Riina Solman ka keskendus
Pikka aega on tugikeskustele muret tekitanud olukord, kus süstemaatilise perevägivalla osapooli püütakse lepitada ja tekitatakse sellega ohvrile ränki kannatusi. Mitmed sellised lood on viimasel ajal jõudnud ka ajakirjandusse. Samas näeme me oma praktikas igapäevaselt peretülisid, kus lepitus, perenõustamine ja pereteraapia on ka peale füüsilist rünnakut asjakohased. Kus mõlemad osapooled soovivad suhte jätkamise ja laste nimel panustada. Selliste perede lahkuminek ei ole paratamatu, suhtlemis- ja konfliktilahendusoskuste parandamine võib aidata edaspidist vägivalda vältida ja peresid koos hoida.
Naiste tugikeskused nõustavad väga erinevas olukorras olevaid naisi. Oma praktikas oleme kasutanud järgmist jaotust: peretüli on konflikt kahe võrdse osapoole vahel, kus emotsioonid keevad üle ja tegemist on reeglina inimeste oskamatusega lahendada konkreetset olukorda rahumeelselt (ka ekspressiivne, situatsiooniline vägivald). Sõnasõjas võidakse ületada piire. Kui konflikt muutub füüsiliseks ja tekitatakse tervisekahjustusi või valu, on karistusseadustiku kohaselt tegu vägivallaga. Kuid perevägivallana käsitleme olukorda, kus osapooled on ebavõrdsel positsioonil ja vägivallatseja järepidevat tegevust, mille eesmärgiks oma võimu ja kontrolli kehtestamine ja vastaspoole allasurumine (ka instrumentaalne, süstemaatiline vägivald).
Ühiseks eesmärgiks on vägivalla vähendamine. Kutsume üles lõpetama rünnakud.Leiame, et vastasseisu asemel tuleks keskenduda sellele, et iga vägivalda kogenu saaks just temale sobivat tuge."
Lilli Andrejev, Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus Varjupaik
Leili Mutso, Läänemaa Naiste Tugikeskus
Maiken Kask, Raplamaa Naiste Tugikeskus
Vaike Pähn, Tallinna Naiste Tugikeskus
Inga Mikiver, Tallinna Naiste Kriisikodu
Merle Albrant, Virumaa Naiste Tugikeskus
Külli Piirisild, Võrumaa Naiste Tugikeskus
Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Ülle Kalvik, tugikeskuste psühholoog
Mirjam Püvi, tugikeskuste psühhoterapeut
