Läti päevalehed üle võtnud „oligarhid” on pidanud kahjumit kinni maksma, aga kriitikute vaigistamine ebaõnnestus
Läti korruptsioonitõrjebüroo (KNAB) aastatel 2009-2011 salaja tehtud salvestused paljastasid, kuidas kolm niinimetatud oligarhi – Ainārs Šlesers, Aivars Lembergs ja Andris Šķēle – püüdsid meediat taltsutada ning võtsid üle juhtiva päevalehe Diena, et kriitilist ajakirjandust vaigistada. Mida on nad oma investeeringu eest vastu saanud, küsib Aija Krūtaine väljaandes Baltic Media Health Check 2018-2019.
„Meil on Diena, siis on meil Dienas Bizness, Aivarsil on Neatkarīgā,” uhkustas Läti ärimees ja endine poliitik Šlesers 2010. aasta septembris, nimetades kolme suurt Läti ajalehte. Eravestlus leidis aset hotellitoas ja seda lindistas salaja KNAB. Salvestused tulid avalikuks 2017. aastal, kui need avaldas nädalaleht Ir.
Ligi kaks aastakümmet oli Diena Lätis sõltumatu ajakirjanduse lipulaev ja selle enamusomanik oli Rootsi Bonnier Group, mis oli ka ärilehe Dienas Bizness omanik. Suuruselt kolmas Läti ajaleht Neatkarīgā Rīta Avīze teenis aga sageli Ventspilsi linnapea Lembergsi ärihuve pärast selle kirjastaja Mediju Namsi asutamist 2002. aastal.
Šlesersi, Lembergsi ega Šķēle nimesid ajalehtede omanike ega juhtide hulgast ei leia. Kõik kolm eitavad, et on kunagi nende ajalehtede omanikud olnud.
Diena endine peatoimetaja Guntis Bojārs ja ajalehe kirjastaja Dienas Mediji endine juhatuse liige Uldis Salmiņš maalivad aga teistsuguse pildi. Nende sõnul juhtisid Dienat erinevatel aegadel kõigi nende „oligarhidega” seotud inimesed, kes värbasid lojaalseid inimesi kindlatele juhtivatele ja toimetuse ametikohtadele.
„Diena oli üht neist mingil hetkel isiklikult haavanud,” rääkis Bojārs 2013. aastal pärast Dienast lahkumist. „Võib-olla oli peamine ajend [Diena ostmiseks] kättemaks. Ma ei usu, et eesmärk oli Diena laiali saata. Tõenäolisemalt oli see neutraliseerimine. Nii et Diena ei segaks.”
Kümme aastat hiljem on Dienal, Dienas Biznessil, Neatkarīgā Rīta Avīzel ja teistel ajalehtedel vähe mõjukust. Läti suurimate üleriiklike päevalehtede lugejate arv on alates 2007. aastast kukkunud 60-80%.
Sellel on mitmeid põhjuseid. Eeskätt on see aga trükimeedias üldine trend. Ülemaailmne finantskriis tabas kirjastajaid rängalt, muutes reklaamituru pea poole väiksemaks. Kahjum oli tohutu, miljardeid aastas.
Kui Diena, Dienas Bizness ja Neatkarīgā Rīta Avīze raskustes olid, sai turuliidriks senine suuruselt teine päevaleht Latvijas Avīze, millel on kõige rohkem lugejaid ja mille kirjastajal on valdkonnas suurim käive. Latvijas Avīze omanik on Lembergsi liitlasest vaenlaseks muutunud Olafs Berķis.
Et kahjumit piirata, hakkab Dienas Bizness alates 2020. aastast ilmuma kord nädalas.
Dienas Biznessit võib tabada ka teine löök. 2018. aasta parlamendivalimiste kampaania ajal ilmusid tasuta eriväljaanded, mis reklaamisid teatud poliitikuid ja mustasid nende konkurente. KNAB peab seda valimisreklaamiks, mistõttu võib kirjastaja saada kopsaka trahvi. Selle suuruse määrab kindlaks käimas olev juurdlus.
Dienas Mediji on püüdnud tegevust optimeerida ja kahjumit vähendada. Kirjastaja on arendanud uusi tooteid ja uusi ärisuundi, teatas Dienas Mediji omanik Edgars Kots. Positiivne on see, et Diena veebileht suurendas 2018. aastal oma lugejaskonda ja oli külastatavuselt Lätis esiviisikus. Dienas Mediji teatas ka populaarse spordilehebrändi Sporta Avīze ostmisest oma rivaalilt Mediju Namsilt. Spordilehe personal teatas aga seepeale lahkumisest.
Mediju Namsi strateegia keskendub praegu veebilehe ja sellega seotud digitaaltoodete arendamisele ning sisu reklaamimisele sotsiaalmeedias, teatas omanik ja juhatuse esimees Nauris Kāpostiņš, kelle sõnul reklaamitulud digitaalkanalitest kasvavad.
Mida iganes „oligarhid” päevalehtede ostmisega saavutada tahtsid, on see tulnud kalli hinnaga. Kui nad tahtsid vaigistada oma kriitikuid, kukkusid nad läbi. Kui nad ostsid 2009. aastal Diena, lahkus selle ajakirjanike tuumik ja asutas uue nädalalehe Ir. Teised ajakirjanikud on asutanud uuriva ajakirjanduse keskuse Re:Baltica ja töötavad avalik-õiguslikus ringhäälingus. Praeguses keskkonnas, kus trükiajakirjandusel on Lätis kõige väiksem lugejaskond, on nende ajalehtede mõju väike. Kui kaua on „oligarhid” valmis oma taskust suuvoodreid rahastama, enne kui need sulgevad, on lahtine küsimus.
