Hando Runnel pälvis Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna

Rahvusülikooli 100. aastapäeva aktusel anti üle Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhind, millega tunnustati luuletajat, kirjastajat, esseisti ja rahvuslikku mõtlejat Hando Runnelit.

Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri sõnul oli auhinnakomisjoni valik üksmeelne. „Rahvusmõtte auhinna andmine Hando Runnelile on kõnekas kokkuvõte rahvusülikooli esimesest sajandist. Selle auhinnaga kinnitab rahvusülikool, et eesti rahvas ning tema keel, kultuur ja mõte on vabad. Hando Runnel on oma eeskuju ja erilise panusega aidanud meil meeles pidada, et rahva suuruse mõõdupuu on meie kõigi sisemine väärikus ja väärtused.“

Hando Runnel on väsimatu hoole ja armastusega erakordselt viljakalt edendanud Eesti rahvuslikku ja riiklikku eneseteadvust. Tema loomingu keskmes on luuletaja suhe kodumaa ja rahvaga ning elu ja ühiskonna suurte probleemidega. Omariikluse taastamise otsustavatel hetkedel oli ta üks neist vabaduse ideoloogidest, kes sõnastas Eestit ja eestlasi ning meie olemise mõtet, määrates nende sõnadega riigi tulevikku. Rasketel surveaegadel aitasid tema üldtuntud laulud ja luuletused hoida usku eestluse püsimisse ning lootust iseolemise võimalikkusesse.

Rõhuga rahvuse ja rahvuslike teemade mõtestamisel on ka Runneli missioonitundest, laialdastest teadmistest ja intellektuaalsest uudishimust kantud töö tulemusel loodud rahvuslik suursari „Eesti mõttelugu“. Raamatusari, mida on nimetatud rahvuslikuks essee-eeposeks ja eesti vaimuelu entsüklopeediaks, koondab ja avaldab kõige väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade, korjates ja väärindades juba ilmunut ning võimaldades sel viisil lugejal rännata meie suurmeeste ja ‑naiste loomingu radadel.

Rahvusmeelsust on Runnel suunda andvalt mõjutanud veel nii Tartu Ülikooli esimese kutsutud vabade kunstide professorina kui ka ajakirja Akadeemia taastajana. Uue rahvusliku ärkamise harjal oli ta üks Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise eestvedajaid, kes oli veendunud, et ühe universitas’e juurde peab kindlasti kuuluma usuteaduskond ja seega tuleb nõukogude võimu poolt 1940. aastal suletud teaduskond taastada.

Viljaka esseisti, publitsisti ja kriitikuna juhib Runnel oma kirjutistes tähelepanu nii ühiskonna proovikividele ja valupunktidele kui ka nendele väärtustele, mille poole tuleks püüelda, mida peaksime hoidma, armsaks pidama ja hindama, et säilitada kõrget vaimu ja kultuurset iseolemist.

Eestlastele eelkõige armastatud poeedina südamesse pugenud Runneli luulelooming on kantud armastusest oma maa ja laste vastu. Runneli luules on nähtud kaht põhitahku: tema varasemat loomingut on nimetatud päikeseluuleks, 1970. aastatest alates aga saatuseluuleks. Möödunud aastal 80. sünnipäeva tähistanud Runnel ise tõdeb, et tema kui luuletaja kõrgaeg jäi 1970. aastate lõppu ja 1980. aastate algusesse.

Runnel avaldab ta siiani üha uusi teoseid. Teda on nimetatud eesti kirjanduse suurimaks ja mõjukaimaks ristkirjutajaks, kelle luuletuste temaatika kõnetab võrdselt igas eas lugejaid. Ta mõtestab julgelt ja oskuslikult eri teemasid ja valdkondi, kartmata käsitleda tabuteemasid.

Runnel on autor, kes hindab laulu ja luule lähedust. Eesti muusikud on tema luuletusi võrrelnud lauludega, öeldes, et neisse on meloodia ja laulurütm sisse kirjutatud. Ehk just seetõttu on nii paljud Runneli värsid jõudnud rahva südamesse viisistatud kujul.

Hando Runnelit on tunnustatud Riigivapi IV klassi ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga. Ta on pälvinud hulga kirjanduspreemiaid ja -auhindu. Hando Runnel on Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler.

Tartu Ülikool on rahvusmõtte auhinda välja andnud 16 korda.