DELFI LONDONIS | Sakkov: nüüd on Trump NATO kaitsja selliste läbematute ja halvasti ütlevate poliitikute ees nagu Macron
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor Sven Sakkov sõnas täna intervjuus Delfile, et Türgi nn pantvangitaktika pole midagi uut, kuid sel korral jõudis see ka meediasse.
Milline olukord on Balti kaitseplaaniga, mida Türgi on lubanud blokeerida? Kas praegune seis üldse tähendab meie jaoks midagi halba või on see vaid üks etapp?
Tähendab ikka halba, sest taoline käitumine pole sõbralik. Niimoodi liitlased ei tee. Eesti, Läti, Leedu ja Poola pole mitte kuidagi seotud sellega, mis Türgit on ärritanud. Mina saan aru, et Türgi mure seisneb nende enda kaitseplaanis - seda rääkis täna siin [Londonis konverentsil NATO Engages] Türgi presidendi välisnõunik Gülnur Aybet - kus kurdi Rahvakaitseüksused (YPG) on nimetatud terroristlikuks organisatsiooniks. Türgi plaani vastuvõtmist blokeerib üks riik ...
Ehk USA...
Aybet ei öelnud küll välja, aga see on USA tõesti. Türklased leiavad seetõttu, et liitlasi tuleb kohelda ühtlaselt ja seetõttu blokeerivad nemad Balti kaitseplaani.
See on Türgile omane tegevus, Ankara on varemgi niimoodi käitunud. Tavaliselt ei jõua sellised asjad aga ajakirjandusse, kuna need kõik on salajased teemad. Iseenesest huvitav, et praegu jõudis teema Reutersi kaudu välja. See omakorda näitab, et mingid teised liitlased soovivad kasutada avalikku pressingut, et Türgile nii-öelda mõistus pähe panna. NATO ühtsusele ja heale toimimisele see muidugi kasuks ei tule.
Kui vaadata, milliseid avaldusi on Londonisse saabunud Donald Trump juba jõudnud kohtumistel Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni ja Kanada peaministri Justin Trudeauga teha, kas on homsel NATO liidrite kohtumiselt põhjust oodata rahumeelset diskussiooni? Tundub, et Trumpil on suhteliselt palju öelda erinevate asjade kohta.
Trumpil on iga asja kohta palju öelda. Paari nädalaga võrreldes on olukord väga huvitaval kombel muutunud. Kuu aega tagasi oldi mures, kuidas Trump võib siin käituda, sest 2018. aastal Brüsseli tippkohtumisel oli Trump tõsist lärmi teinud ja ähvardanud NATO-st välja astuda. Alates sellest, mil Macron andis ajakirjale Economist oma kurikuulsa intervjuu, on tänase valguses muutunud kõik teistsuguseks: nüüd on Trump NATO ankur ja kaitsja selliste läbematute ning halvasti ütlevate poliitikute ees nagu Macron. Laul on täiesti teistpidi keeratud.
Kas ta võib selle õnnestumise enda peale võtta?
Ma arvan, et ta jagab seda au Vene presidendi Vladimir Putiniga. Idatiiva riigid on kaitsekulutusi ikkagi kõige rohkem tõstnud: näeme seda, kuidas Läti-Leedu - kes olid viis aastat tagasi pigem ühe protsendi peal - on kahele jõudnud. Eesti oli juba tollal enam-vähem kahe protsendi peal. See oli seotud Krimmi okupeerimise ja Donbassiga, mil maskid langesid väga selgelt.
Teisalt on Trump nõudnud kaitsekulutuste tõusu väga lärmakalt, väga ebaviisakalt. Kui aga stiil kõrvale jätta, siis sisu olnud Trumpil eelnevate USA presidentidega sama, kuid Trump esitab seda teistmoodi.
On mõned riigid nagu Saksamaa, kus kohalikud vaatlejad on öelnud, et ühe koalitsioonipartneri sotsiaaldemokraatide (SPD) jaoks on kaitsekulutuste tõstmine vastumeelne just seetõttu, et seda nõuab sakslaste seas sügavalt ebapopulaarne Trump. Nii üritavad Angela Merkeli konservatiivid (CDU/CSU) leida viise, kuidas portreteerida kaitsekulutuste kasvu vajadust läbi Euroopa Liidu: see on Euroopa asi ning seda on vaja teha. Ja sellega ollakse nii nõus.
Lisaks on mitmeid riike, kus Trumpi püüdlused on olnud täiesti tulutud. Hispaania ja Itaalia on kaitsekuludes kahest protsendist väga kaugel, Hispaania omad on isegi alla ühe protsendi.
Aga üldiselt võib Trump ikka endale õlale patsutada küll.
Kui vaadata arvamusi selle kohta, kuidas NATO riigid peaks Venemaaga suhtlema, siis paistab joonistuvat välja kaks suunda: suhete süvendamise pooldajad ja vastased. Kuidas see teema võib edasi areneda?
Olemas on ka kolmas võimalus: peab suhtlema tugevalt heidutuse ja kaitsepositsioonilt, taganemata oma nõudmistest. See puudutab ka näiteks Minski kokkulepete järgimist ja kõike muud, mil Venemaa on Ukraina kallal omavoli tarvitanud.
Lõppeks suhtlesid NATO riigid ka sügaval külma sõja ajal mingites praktilistes küsimustes Venemaaga. Seoses NATO nn tarkade koguga räägitakse Harmeli raportist 2.0.
Originaali kokkupaneku eesotsas oli endine Belgia peaminister Pierre Harmel ning algupärane nn tarkade kogu esitas NATO nõukogule 1967. aastal nn Harmeli raporti, mis rääkis kaherööpalisest lähenemisest, kus on deterrence and dialogue (heidutus ja dialoog). Dialoog tolleaegse Nõukogude Liiduga pidi põhinema tugeval kaitsel.
Selle Harmeli grupi 2.0 jaoks on Venemaa kindlasti üks teema, mida lähemalt vaadata. Suhtlemine kui selline on kasulik, läbi räägitakse ka enda vastastega. Oluline on positsioon, millelt seda tehakse ja kuivõrd kindel ollakse oma nõudmistes ja põhimõtetes. Kui küsimuse all on praktilised asjad, siis miks meil peaks midagi läbirääkimiste vastu olema.
Mida te arvate sellest 4 protsendi suurustest kaitsekulutustest mõttest, mille Trump täna välja käis?
See oli läbirääkimistaktika, temale omasest maailmast kaasa tulnud, kus nõuad väga palju ja hakkad sealt allapoole läbi rääkima. Lõpuks saavutad rohkem, kui kohe midagi mõistlikult nõudes.
Trump on seda nelja protsendi juttu varemgi rääkinud enne NATO tippkohtumist. See on jäänud üheks hüüdeks, tähelepanu võitmiseks.
Tegelikult on NATO ka ju kahest protsendist kaugel, kuid Euroopa riikide kaitse-eelarvete tõus on alates 2016. aastast olnud täitsa okei. Ma ei nimetaks seda märkimisväärseks, aga see on okei.
