JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Moonika Helme tahab järgmises valitsuses kultuuriministriks saada
Te olete võimul, kuidas võim maitseb? Kibe, magus, mõrkjas, midagi muud?
Niimoodi kokanduslikult ei oska ma seda kirjeldada. Võim on võim. Võim on selleks, et seda teostada. Võim on selleks, et selle läbi teha asju – see kõlab nüüd võib-olla pateetiliselt – mis viivad meie riiki edasi, mis teevad inimeste elu paremaks.
Kuidas te end riigikogus tunnete? On see nii, nagu te ette kujutasite?
Mul on ju olnud õnn seda neli aastat kõrvalt näha. Aga üks asi on kõrvalt näha, teine asja sees olla. Igapäevane töö riigikogus on väga põnev. See on elukestva õppe üks, väga tormiline osa. Iga päev on palju erinevaid küsimusi, millega peab tegelema, palju erinevaid inimesi, kellega peab kohtuma. Mulle meeldib.
Teie abikaasa Mart Helme ütles, et riigikogus on koos ajusurnud seltskond. Kui ajusurnud see siis on?
Ta pidas selle ütlemisega silmas pigem situatsiooni – kui ta seisab seal puldis või loožis, ja tema käest küsitakse kogu ühte ja sama. Siis sa vastad – ja inimesed ei saa justkui mitte millestki aru.
Kuidas te ise end tunnete, kuidas saate läbi kolleegidega teistest erakondadest?
Tegelikult väga hästi. Sügisel ütlesime kõik viisakalt üksteisele tere. Riigikogus ongi see komme, et me teretame üksteist, ükskõik, kas sa oled riigikogu liige või tehniline töötaja. Praegu näen kahetsusega, et mõningad riigikogu liikmed tulevad riigikogus vastu ja siis nad... (Imiteerib ringivahtimist.)
Nii, palun, nimed. Kes teid ei tereta?
See oleneb päevast. Mõningad sotsiaaldemokraadid ja mõningad reformierakondlased. Oleneb sellest, mis teemad on parasjagu päevakorras ning kui solvunud ja lüüasaanud nad on.
Kas riigikogus lutikaid on? Mart Järvik mäletatavasti arvas, et ministeeriumis on. Henn Põlluaas on kindlasti oma aparaadiga terve riigikogu üle käinud?
Ma ei ole temaga sel teemal rääkinud, seda peate tema käest küsima.
EKRE fraktsiooni ruumid oleks võinud ometi üle vaadata?
Ma ei tea, et keegi oleks käinud, nii et ma ei oska selle kohta kommentaari anda.
Miks teist ministrit ei saanud? Vähemasti perekonnanime poolest oleks kindlasti pidanud saama.
Miks te arvate, et oleks pidanud? Kus see kirjas on?
Miks ei saanud?
Aga võib-olla ma ei tahtnud?
Oli see üldse kõne all?
Ei.
Missugust ministikohta võiksite tahta järgmises valitsuses?
Kindlasti kas kultuuri- või sotsiaalvaldkonnaga seotut. Pigem siis juba kultuuriminister, sotsiaalvaldkonna teemad on veel mitmekesisemad ja väga rasked. See haldusala on väga mitmekihiline ja raske.
Räägitakse, et Mart Helme taandub peagi ministrikohalt. Millal see juhtub?
Kas meil on siin poliitikasaade või padjaklubi saade? Tänava peal räägitakse igasugu jutte.
On see õige või mitte?
See jutt ei vasta absoluutselt tõele.
Räägitud on ka, et ta võiks erakonna juhtimise üle anda Martin Helmele.
Igal asjal on oma aeg, aga see aeg ei ole kindlasti veel praegu.
EKRE esimene aasta valitsuses on olnud üks lõputu kriis, vähemasti väljastpoolt vaadates.
Ja väljastpoolt ka tekitatud.
Kui te ise sellele ajale tagasi vaatate – olete rahul kõigega, mis erakond on teinud, või oleks midagi võinud teha teistmoodi?
Kõike, mida me oleme teinud, oleme teinud surve all. Esimene minister läks meil lihtsalt üles kergitatud skandaali peale (Marti Kuusik – VK). Praegu kaitseb ta oma õigusi kohtus. Ma arvan, see protsess ei jõua mitte kuhugi. Mart Järvik jõudis ära teha palju head, aga kuna plaan nägi ette, et järgmine EKRE minister tuleb kõrvaldada, siis läks niimoodi Kert Kingo lihtsalt näägutati koha pealt minema.
Kas need ministrid pidid ka teie hinnangul lahkuma või oleks EKRE pidanud kauemaks nende selja taha jääma?
Iga juhtum oli erinev. Minu meelest saime need kriisid lahendatud optimaalselt. Eks ministreid on läinud ka teistes erakondades. Sellistes olukordades peab kiiresti reageerima, ja me reageerisime.
Miks te seda vaest Jüri Ratast EKRE kelgu järel lohistate nagu märga kaltsu? Näete ju isegi, et teine on õnnetu?
Küll on ilusad väljendid teil täna hommikul. Ma ei ütleks, et ta ennast halvasti tunneb. Olen temaga kohtunud, viimati oli meil valitsuse aastalõpu õhtusöök, ta tundis ennast väga hästi. Tänas meid kõiki, meie tänasime teda.
Vabandust on pidanud paluma juba ei tea kui palju kordi.
No see on tema stiil.
Teie olete korduvalt Ratasele seletanud, et vabandust paluda ei ole vaja, aga ta pole aru saanud, miks?
No see on tema stiil. Ka meie peame sellega harjuma.
Millega te teda õigupoolest nii kindlalt lõa otsas hoiate?
Ei ole ta meil mingisuguse lõa otsas. Ta on peaministri ja koalitsioonivalitsuse juhina väga hästi toime tulnud ja saab ka edaspidi väga hästi hakkama, olen selles täiesti kindel.
Valitsus pole ju ühtse meeskonnana tööle hakanud.
On küll. Ma näen asja seestpoolt. Kolm osapoolt tähendab tihtilugu erimeelsusi, aga need saavad ruttu lahendatud. Olen kuulnud, et varasemate koalitsioonivalitsuste istungid on olnud palju häälekamad, rahutumad, emotsionaalsemad.
Teie reiting ei ole valitsuses tõusnud, eri uuringute pealt üldistades tundub, et teie absoluutne lagi on 20 protsenti. Millega te põhjendate seda, et reitingul on lagi ees? Kuidas kavatsete sealt läbi murda?
Järgmised valimised tulevad natuke vähem kui kahe aasta pärast (kohalikud valimised – VK). Valimissituatsioonis muutuvad paljud asjad. Et meie reiting hoolimata sellisest survest, kõigist neist mullistustest, infooperatsioonidest ei ole meie reiting langenud. Norstadti uuringutes me tasapisi tõuseme.
Kes teid survestab?
Väljastpoolt, meedia poolt.
Te ei saa ju ilma meediata elada.
Meedia ei saa ilma meieta elada. Miks te kunagi meie kohta midagi head ei kirjuta?
Selle üle murdis pead ka Mart Helme. Ma paluksin sellele küsimusele vastata teil. Miks meedia teid ei armasta?
Armastuse küsimus ongi selline. Ma võin ka teilt küsida: miks teie mind ei armasta?
Kui lubate, täna mina küsin ja teie vastate. Miks ei ole teist neid positiivseid lugusid?
Aga miks te ei kirjuta sellest? Kui me langetasime alkoholiaktsiisi, siis miks te ei kirjutanud, et EKRE tegi ära väga suure asja? Näete, kui palju raha hakkas tulema riigieelarvesse!
Kas võiksite, palun, proovida küsimusele vastata? See on oluline küsimus, millele te võiksite erakonnas vastuse leida.
Ma arvan, et meedia võiks vaadata iseendasse.
Aga teie ei peaks?
Meie teeme oma asja.
Räägime uuest poliitilisest paradigmast, mida esindab ka Trump, Johnson ja teised.
Mis selles halba on?
Kuidas te ise seda uue paradigma põhilist tuuma kirjeldate?
Põhiline tuum seisneb selles, mida me teeme. Me räägime vääruspõhisusest. Me seisame konservatiivsete väärtuste eest.
Olete öelnud, et räägite asjadest nii, nagu nad on. Mida see tähendab?
Meie jaoks tähendab see seda, et me räägime asjadest nii, nagu nad on. Teie räägite sellest, kuidas asjad teie meelest on. Ja nüüd me olemegi kaevikusõjas.
Mida te ikkagi mõtlete, kui ütlete, et räägite asjadest nii, nagu nad on?
Räägime asjadest ilma üleliigse poliitkorrektsuseta. See on see, mida inimesed tegelikult hindavad.
Te ütlete inimesed, aga te räägite oma valijatest.
Tegelikult peaks see olema jutt kõigile inimestele. Hoolimata sellest, mida keegi mõtleb EKRE-st võiks igaüks tajuda, kas me saame rääkida asjadest nii, nagu nad tegelikult on, või peame pool suud kinni hoidma ja rääkima asjadest nii, nagu kellelegi meeldib.
Teine sõnapaar, mida te tihti kasutate, on terve mõistus. Kuidas te seda defineeriksite?
Kuidas teie ise defineerite? Kuidas inimesed üldse defineerivad? See on väga filosoofiline küsimus.
Missugusest filosoofiast teie lähtute?
Kui mina ütlen, et asjadesse tuleb suhtuda tervemõistuslikult, siis saab enamik inimesi aru, mida ma sellega mõtlen. Ma ei pea hakkama seda seletema.
Siiski võiks.
Ma ei ole mingi psühholoog ega psühhiaater. Ma ei hakka inimeste mõistuse kohta mingeid definitsioone välja tooma.
Teie uus poliitiline paradigma saab kord vanaks. Mis tuleb pärast Trumpi, Johnsonit, EKREt?
Kes oleme meie, et suudame vaadata aegade taha? Me ei tea seda. Meie teeme seda, mida meie teeme. See, mis tuleb pärast meid, tuleb pärast meid.
Te ei mõtle selle peale?
Me kõik mõtleme oma paradigmas ja me kõik loodame, et see kestab üle aegade, aga me ei tea, kas kestab. Me teeme seda, mida peame õigeks.
EKRE-le on ette heidetud, et mentaalselt pole te opositsioonist välja tulnud, kuigi olete valitsuses. Mis te selle peale kostate?
Mis mul peab selle peale kosta olema? See on ju teiste inimeste arvamus. Me oleme valitsuses, teeme kõike seda, mida valitsuses peab tegema. Me teeme seda parimal võimalikul viisil.
Panite pahaks, et ühes saates jäi mulje, nagu oleks viina hinna alandamine EKRE ainus saavutus. Palun, nimetage teised.
Ma ei pannud seda pahaks, lihtsalt saate aeg on piiratud. Alustame alkoholiaktsiisist. See oli üks lubadus, mille me ruttu ja jõuliselt täitsime.
Mis on teised?
Piiri väljaehitamine läheb lahti suvel. Maanteed, PPP-projektide alustamine läheb lahti suvel. Õpetajate, kultuuritöötajate ja politseitöötajad palgatõus sai ära tehtud.
Need olid nüüd pigem koalitsiooni saavutused, mitte EKRE omad. PPP-ga seoses – mis on EKRE seisukoht riigieelarve tasakaalu küsimuses? Kui ei lähe nii, nagu Martin Helme soovib, et võlg jääb erasektorile?
Ma arvan, et see läheb nii.
Laiemalt – riik võiks laenu võtta või mitte?
See on meil kõvasti seadustega reguleeritud. Aga mina arvan, et võiks. Praegu on raha odav, ka meist rikkamad riigid laenavad.
Saavutuste hulgas unustasite muide Lavly Perlingu. Olete kindel, et Andres Parmas teie erakonnale sobib?
Ta käis meil fraktsioonis, ta jättis meile... mitte just halva mulje. Suhteliselt neutraalse mulje.
EKRE tegemisi vaadates tundub, et teete ise ära enda parodeerimise töö. Näiteks olevat tänu EKRE-le võimalik, et „mees hoiab naist käte vahel ja too põimib käed ümber kallima kaela”. Andke andeks, see oli kohutavalt naljakas. Kuidas saab midagi säärast olla ühe partei saavutus?
Parodeerimisega tegelevad meil kõik meediaväljaanded. Aastavahetus oli paroodiaid täis. Las ta läheb sellesse võtmesse.
Ka parodistid on kurtnud, et üks erakond parodeerib ennast ise, olete mõelnud selle peale?
Mina niimoodi ei ütleks. Kõikide erakondade tegevuses on olnud seda, mida on võimalik naljana vaadata. On väga tore, kui ühiskondlikus elus jätkub huumorimeelt, nii iseenda kui ka teiste suhtes.
EKRE eesmärk on ainuvõim, millal see võiks saabuda?
Seda otsustab valija.
Aga mida te sellega peale hakkate?
Eks me teostame.
Mis oleks need asjad, mida ainuvõimul olles kohe ära teeksite?
Me viiksime ellu oma valimisprogrammi.
Missugused lubadused on teile kõige kallimad?
Elu on väga suures muutumises, ühiskonna ja riigi vajadused, globaalsetest jõujoontest tulenevad vajadused muutuvad.
Enne riigikogusse pääsemist olite koduperenaine. Olete leidnud, et kui mees teenib piisavalt, ei pea naine orjatööd tegema. Teil rahalist vajadust tööle minna ei olnud, miks läksite?
Need asjad ei ole nüüd omavahel seotud. Ma ei läinud riigikokku tööle mitte selle pärast, et ma oleksin olnud rahulolematu oma positsiooniga, vaid selle pärast, et valija andis mulle mandaadi. See orjatöö-kontekst pidas aga silmas seda: kahetsusväärselt peavad väga paljud naised Eestis tegema madalapalgalist tööd. Neil oleks väga palju kergem, kui neil oleks kõrval abikaasad, mehed, kes teenivad korralikult.
Teil on nüüd peres kaks palka, ministri ja riigikogulase oma. Väikesi lapsi pole, kindlasti jääb midagi üle. Kuhu investeerite?
Meie keskmine laps ehk meie noorem poeg läks Tartusse ülikooli. Elu sundis, tuli investeerida tema elukohta.
Mart Helme, teie abikaasa, kelkis hiljuti riigikogus sellega, et on nooruses paljudele inimestele peksa andnud. Ega ta ometi teile ole ülekohut teinud?
Absoluutselt mitte. See ei olnud ka kelkimine. See oli tema lapsepõlve olukorra kirjeldus.
Kes need siis olid, kellele ta peksa andis?
Iga päev, kui ta kooliuksest välja tuli, seisid seal spaleeris vene poisid. Kõik, kes tulid, said peksa. Seal lihtsalt tuli enda eest seista, ja ta seisis enda eest. Peksa said need, kes ootasid, et saaks talle peksa anda.
Lõpetuseks: missuguna kujutate ette Eestit kümne aasta pärast?
Iseseisvana. Vabana. Õnnelikuna. Rahvusriigina. Loodan väga, et rahvaarv hakkab kasvama, eestlased tulevad tagasi koju. Võtan endale voli unistada – ma tõesti loodan, et meid on rohkem, et me ei peaks kestlikult kahanema. Et kõigil oleks tööd ja leiba ja et meie Eesti riik kestaks väga palju rohkem kui need kümme aastat.
