Emeriitpaavst Benedictus asus tsölibaadi kaitsele praeguse paavsti Franciscuse vastu

Endine paavst Benedictus XVI katkestas oma vaikimise, et kaitsta preestrite tsölibaadi vajadust samal ajal, kui praegune paavst Franciscus kaalub, kas lubada abielus meeste preestriteks ordineerimist vaimulike puuduse tingimustes.

Benedictus kirjutas raamatu „Meie südame põhjast: preestriamet, tsölibaat ja katoliku kiriku kriis” koos teise konservatiivi, Guinea kardinali Robert Sarah’ga, kes juhib Vatikani liturgiabürood ja on olnud Franciscuse vaikne kriitik, vahendab Associated Press.

Benedictuse sekkumine on erakordne, võttes arvesse, et ta lubas jääda „maailmale peidetuks”, kui 2013. aastal erru läks, ja vandus uuele paavstile truudust. Benedictus on sellest lubadusest suuresti kinni pidanud, kuigi kirjutas eelmisel aastal kummalise essee seksuaalse kuritarvitamise skandaali kohta, milles süüdistas kriisis 1960. aastate seksuaalrevolutsiooni.

Benedictuse kinnitust preestrite tsölibaadi pooldamisele võib aga pidada endise paavsti avalikuks katseks kallutada praeguse paavsti mõtteid.

Sellise sekkumise tagajärjed võivad olla rängad, võttes arvesse praegust Benedictuse ortodokssuse suhtes nostalgiliste konservatiivide ja traditsionalistide vastuseisu Franciscusele.

Benedictuse otsus jääda „emeriitpaavstiks”, mitte lihtsalt pensionil piiskopiks, tekitas enneolematu olukorra, kus on olemas kaks paavsti. Selles valguses on oluline, et raamatu ingliskeelses versioonis märgitakse autoriks Benedictus XVI, mainimata kaanel tema emeriitpaavsti staatust.

Autorid on selgelt oodanud oma raamatu potentsiaalset tõlgendamist praeguse paavsti kritiseerimisena ja rõhutavad ühises sissejuhatuses, et kirjutasid selle „pojaliku kuulekuse vaimus paavst Franciscusele”. Samas märgivad nad, et praegune „kriis” kirikus ei lasknud neil vaikida.

Franciscus on öelnud, et kirjutab Amasoonia piiskoppide 2019. aasta oktoobri sinodi tulemuste põhjal dokumendi. Enamik piiskoppe sellel kohtumisel kutsus preestrite puuduse tõttu Amasoonias ordineerima ametisse ka abielus mehi.

Franciscus on rõhutanud, et tsölibaat on traditsioon, mitte doktriin, ja seda võib seetõttu muuta.

Benedictus seletab raamatus rohkete viidetega piiblile teaduslikes terminites, miks peab tsölibaati vajalikuks ja et selle alused pärinevad apostlite ajast.

„Jeesuse Kristuse preestriamet paneb meid sisenema ellu, mis sisaldab temaga üheks saamist ja kõigest loobumist, mis kuulub ainult meile,” kirjutab Benedictus. „Preestrite jaoks on see tsölibaadi vajaduse, aga ka liturgilise palve, meditatsiooni jumalasõna kohta ja materiaalsetest hüvedest loobumise alus.”

Benedictus kirjutab, et abielu nõuab mehelt täielikku pühendumist perekonnale. „Et Issanda teenimine nõuab mehelt samuti täielikku andumust, ei näi olevat võimalik kahe kutsumuse järgimine samaaegselt. Seega sai võime loobuda abielust, et asetada end täielikult Issanda teenistusse, preestriameti kriteeriumiks.”

Raamatus tehtav ühine järeldus on veelgi tugevam. Öeldakse, et katoliku preestri ametit on haavanud nii paljud skandaalid ja seda on häirinud pühitsetud tsölibaadi pidev kahtluse alla seadmine.

Raamatu autorid kutsuvad preestreid enesele kindlaks jääma ning kõiki usklikke nende tsölibaati toetama.

„Kõigi – piiskoppide, preestrite ja ilmalike inimeste – jaoks on pakiline ja vajalik lõpetada enda hirmutada laskmine ekslikel üleskutsetel, teatraalsetel lavastustel, saatanlikel valedel ja moodsatel vigadel, mis püüavad preestrite tsölibaati hävitada,” kirjutavad Benedictus ja Sarah.