Pane tähele: rannal rulliv hülgepoeg ei vaja sinu abi. Jaluta lihtsalt eemale ja hoia koera rihma otsas!
Hülged on harjunud poegima jääl, mida tänavu erakordselt sooja talve tõttu ei ole. Seetõttu tulevad hülged alates nädalalõpust laidudele ja kaldaala roostikesse, kus peavad saama hakkama umbes kuu aega. Inimesed peavad omakorda olema valmis kohtama arvukalt vastsündinud hülgepoegi kohtades, kust poleks osanud seda oodata. Kõige olulisem juhis on jätta hülged rahule.
Kuigi hülgepojad võivad esmapilgul näida üksikud ja abitud, hoiab emasloom tegelikult loomal silma peal. „Abituks võib hülgepoja olukorra muuta vaid inimese läbimõtlemata tegevus,” paneb keskkonnaamet südamele.
Keskkonnaamet rõhutab, et rannas olevad hülgepojad ei vaja inimese abi ning ükskõik mis moel hülgepojaga kontakti loomine võib loomakest ohustada. „Selmet hülgepoega katsuda, toita, temaga koos pilti teha või mis kõige hullem, teda endaga kaasa viia, palume temast hoopis kiiresti eemalduda.”
Eriti oluline on loomaomanikel silmas pidada, et nad veebruaris-märtsis oma koeri randades vabalt jooksma ei lase. Koer tuleb hoida rihma otsas.
Eesti Metsloomaühing palub ettevaatuse mõttes randu võimalusel üldse vältida. Hülgeuurija Mart Jüssi ütleb aga, et randadesse minek ei pea olema tingimata välistatud. „Meie sõnum on, et ärge minge hülgeid otsima. Inimestel pole vahel nädalavahetusel midagi teha ja tuleb mõte, et läheme randa hülgeid otsima, läheme jäämägesid vaatama. See on ju teada, et kui on mingi tore loodusnähtus, siis inimesed lähevad ikka uudishimust vaatama. Ärge minge neid otsima. Ärge minge neid segama. Mõni mõtleb, et lähen pildistama – saan toredaid looduspilte. Need on asjad, mida vältida, aga see ei tähenda, et üldse ei tohi mere äärde minna. Kui lähete mere äärde ja näete hüljest, siis jätke rahule, minge kaarega mööda.”
Hülgeid tasub vaadata hoopis Vilsandi rahvuspargi hülgekaamerast.
Hülged valivad poegimiskoha instinkti järgi ehk tulevad järglasi saama sinna, kus on ise sündinud. Eriti raske saab tänavune kevad olema väljasuremisohus viigerhüljestele, kes suudavad poegida üksnes jääl. Kuidas nad jääta hakkama saavad, on veel ebaselge.
Hallhüljes eelistab poegimiseks samuti jääd, kuid on muutusele ilmselt vähem tundlik. Nende massiline rannas poegimine toob aga samuti probleeme. „Seda võib igaüks ette kujutada, mida see siis tähendab, kui näiteks tavalisse kolmetoalisse korterisse panna 150 last. Väga suur osa nendest poegadest, kes sinna sünnivad, ei jõua mitte kunagi merre. Nad surevad sinna, kuhu nad sünnivad,” ütleb Mart Jüssi.
Abi kurvad tagajärjed
Tänavune olukord on uus nii ametiasutustele kui hülgeuurijatele, seega ei tea keegi päris täpselt, milliseid abinõusid võib vaja minna. Ka Mart Jüssi nendib, et tuleb ära oodata, kuidas hülged üldse käituma hakkavad ning seejärel vaadata, kas neid on võimalik abistada. Keskkonnaamet omakorda hoiab silma peal, kuidas hakkavad inimesed käituma.
Inimeste „abi” kurbade tagajärgedega on kogemusi küll. „Eelmise aasta kevadel oli Pärnumaal lugu, kus inimesed, nähes hülgepoega rannas, tõid ta autosse sooja, soojendasid teda, siis viisid vee äärde, tõid uuesti sooja. Lõpus ei osanud enam midagi peale hakata ja loom transporditi Riia loomaaeda,” meenutab keskkonnainspektsiooni peadirektor Olav Avarsalu.
„Inimene ei pea ülearu palju igale poole sekkuma,” rõhutab Avarsalu. Ka mitte siis, kui loom on nõnda armas kui hülgepoeg. „Paljudesse asjadesse ei peaks sekkuma sellepärast, et üks loom tundub armsam kui teine. Tõepoolest, meil on olnud ka üks juhtum, kus visati üks kaitsealune kakk vigaseks sellepärast, et kakul oli suus üks armas loomapoeg. Inimene tegi valiku – tahtis kaitsta seda, kes oli armsam.”
Seega tasub meeles pidada, et kuigi hülgepoegi ohustavad rannas tõepoolest kiskjad, pole ainuüksi see põhjus häirekella löömiseks. „See, et nad on kiskjatele saagiks, on kahjuks looduse ringkäik. Sinna pole miskit parata. Kui on kehv ja jäävaba talv, siis see suremus ongi üsna kõrge,” nendib Avarsalu ja toob võrdluse metskitsega, kelle arvukus kehvadel talvedel langes ja hiljem jälle taastus.
„Mida inimesed teha saaks, on see, et ärge minge oma koertega sinna ja ärge peletage emahüljest oma poja juurest eemale. Ärge tehke selfie’sid või võtke teda sülle, sest võõras lõhn on see, mis tegelikult häirib,” selgitab Avarsalu. „Aga et suremus on 90-95%, me ei suuda lõpuks muuta. Lõpuks on meil kõik loomaaiad hülgeid täis, keda ei ole võimalik enam loodusse tagasi lasta. Ka see ei ole mõistlik valik.”
Abinumber 1313
Kui on põhjust arvata, et loom vajab abi, tuleks sellest teada anda keskkonnainfo tasuta telefonil 633 1313 või tasulisel lühinumbril 1313. Mart Jüssi nimetab sellisena näiteks olukorda, kui hülgepoeg on linna sees rannas, näiteks Pärnu rannas, Tallinnas Russalka juures või Pirita rannas. „Tiheasustuse piirkonnas, avalikus rannas, kus käib paratamatult palju inimesi,” selgitab ta. „Need on sellised juhud, kus on väga ebatõenäoline, et hüljes on seal koos emaga. Sellistel puhkudel on vaja midagi ette võtta välise sekkumisega, aga väga paljudel teistel juhtudel, näiteks Lahemaa randades või Saaremaal liivarannas pole vaja sekkuda.”
Jüssi sõnul on keskkonnaametil olemas tehnilised vahendid ja valmisolek, kui olukord peaks kujunema keeruliseks. Näiteks on olemas piiratud ligipääsuga territoorium, kuhu hädas hülged vajadusel viia, et nad jääksid loodusse, mitte poleks vaja tuua linna või viia loomaaeda. „Kui näiteks Pärnu randa tuleks natukene jääd, sinna peale viigripojad ja oleks selge, et neid on nii palju ja nad on liiga linna all, et nendega peab midagi ette võtma, siis mobiliseeritaks see samm, et võetakse midagi ette,” selgitab hülgeuurija.
Samuti on moodustatud väike käsiraamat, kuhu on kogutud lähipiirkondade loomaaedade kogemused hüljeste rehabiliteerimisega: vajalikud protseduurid, hüljestele sobivad dieedid ja ainete kättesaadavus Eestis. Peterburi hüljeste rehabiliatsioonikeskuse suure kogemusega töötajatega on tehtud suulised kokkulepped, et vajadusel on nad valmis tulema lühikeseks ajaks Eestisse hülgetegevusi juhendama. Kõik loodavad aga, et neid tegevusi ei lähe tegelikult vaja.
