„Austatud härra Kokk,

Meie, Kohtla-Järve elanikud, pöördume teie poole, sest keskkonna olukord meie linnas ei ole palju aastaid muutunud. Õhtuti ja öösiti ei ole meie linnas midagi hingata, võimatu on maja aknaid avada. Me oleme kindlad, et mitte üheski riigi linnas ei ole nii viletsat ökoloogilist olukorda, ja me ei näe sellele lahendust kohalikul tasemel, mistõttu pöördume teie poole.

Me saame aru, et kohaliku tootmise ja materjalide kaevandamise ettevõtete kõiki heitmeid peab karmilt kontrollima teie ministeerium, me teame, et on olemas kahjulike ainete õhus mõõtmise kord. Aga et olukord on jätkunud palju aastaid, ei tööta see süsteem piisavalt efektiivselt.

Võib-olla sõltub see tuulteroosist, sest ebameeldiv hais ei valitse mitte kõigis linnaosades. Võib-olla mingitest teistest põhjustest, aga fakt jääb faktiks – õhk on meie linna peamine probleem.

Me ei palu teilt täiendavalt raha. Me palume teilt üht: sõitke, palun, Kohtla-Järve linna, selle Järve linnaossa, veetke siin paar päeva, parem nädal, töötage. Aga mis peamine, tehke seda inkognito. Et keegi sellest teada ei saaks ja te saaksite hingata meie „tavalist õhku”. Me oleme kindlad, et te märkate kõike ise, teete järeldused ja võtate tarvitusele meetmed.

Kohtla-Järve linna elanikud.”

Venekeelse Delfi ajakirjanikud märgivad, et kohe pärast Kohtla-Järvel lugejatega kohtumist välja minnes, oli tunne, nagu oleks just lõppenud ilutulestik. Õhus oli tunda haisu, mis oli sarnane sellele, mis jääb pärast pürotehnika kasutamist. Ilmselt ei ole see mitte ainult ebameeldiv, vaid võib olla ka ohtlik.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena