Kohtla-Järve riigigümnaasiumi lõpetanud venelased on tööturul paremas seisus kui eestlased
Kohtla-Järve riigigümnaasiumis ei tohi kanda kapuutse, seal pole tunnikella ja on itaalia keele tunnid ning stuudio.
Venekeelse Delfi ajakirjanikud külastasid Kohtla-Järvel ka riigigümnaasiumi. Meile tegi ekskursiooni endine ajakirjanik, praegune humanitaarteaduste kateedri juhataja Ainar Ruussaar.
Väljastpoolt ei erine kool teistest linna ehitistest – punane tellis, sirged teed, nüüdisaegne kooliõu sobib hästi kohaliku arhitektuuriga. Ainar Ruussaar ootab meid sissepääsu juures, sest koolimajja pääseb vaid septsiaalset kaarti kasutades.
Ruussaar elab Kohtla-Järvel vaid tööpäevadel, tema pere jäi Tallinnasse. Koduste juurde sõidab ta reedel ja tööle tuleb pühapäeva õhtul. „Psühholoogiliselt on lastega raske hüvasti jätta, kuid esmaspäevaks on juba kõik hästi,“ räägib Ruussaar. Praegu elab ta kohalikus ühiselamus eraldi toas, kõrvuti Viru kolledži tudengitega.
Gümnaasiumiõpilased käivad hästi riides. Noored on särkides ja sviitrites, tüdrukutel on kontsaga kingad, kleidid. „Meil on reegel – ei tohi kanda kapuutsiga pusasid, see pole akadeemiline,“ selgitab Ruussaar. Ta õpetab ajalugu, ühiskonnateadust ja ajakirjandust.
Tema rühm valmistab ette kooli videosaateid. Koolis on oma videosalvestusstuudio. Esimese eetrisse läinud saate teemad on korona viirus ja intervjuu direktor Hendrik Aguriga 9. klassi õpilastele mõeldud ettevalmistuskursustest. Jah, gümnaasium pakub etetvalmistuskursusi neile, kes soovivad omandada keskharidust Kohtla-Järvel.
On ka montaažiruumid, kõrval kapis on viis kaamerat, statiivid ja muu võttetehnika. Kabinetis istuvatel tüdrukutel palub Ainar saata failid siis, kui nad on valmis. Tüdrukud vastavad vene aktsendiga eesti keeles, et neil läheb kõigest 15 minutit. „Hästi. Aga kindlasti minge sööma,“ soovitab Ruussaar.
Tundides võib mõnikord telefone kasutada rühmatööde tegemisel. Loengu ajal telefone pingil olla ei tohi. „Mõned õpetajad paluvad tunni alguses tuua telefonid õpetaja lauale.“
Aasta algusest lahkus linna ainukesest gümnaasiumist 43 õpilast. „Ma ei pea seda probleemiks,“ tunnistab humanitaarteaduste kateedri juhataja. „Lahkumise põhjuseks on sisekorra eeskiri ja see, et eesti keeles on raske õppida.“ Kõik 10. klassi õpilased õpivad täies mahus eesti keeles. 11. ja 12. klassi õpilased 60:40 süsteemi järgi. Mõni aeg tagasi käisid koolis NATO sõdurid. Nad rääkisid inglise keeles. Käies mööda koolimaja räägib Ruussaar õpilastega ainult eesti keeles. Ajakirjanikega aga vene keeles.
„Kujutage ette kui heas positsioonis on meie [Kohtla-Järve riigigümnaasiumi] lõpetanud venekeelsed noored tööturul. Vaba vene keel, suurepärane eesti ja inglise keel, pluss veel üks keel, mida saab vabalt valida – itaalia, hispaania, prantsuse või vene keel. Need venelased, kes selle gümnaasiumi lõpetavad, on paremas olukorras kui eestlased,“ selgitab ta.
Suurel vahetunnil mängib noortepärane muusika. Kõik tunnid on paarikaupa ja kestavad pooleteist tundi. 11.30-12.30 on suur vahetund, teiste paaride vaheline vahe on 15 minutit. Tunnikella gümnaasiumis ei ole. Üldiselt sarnaneb õhkkond ülikoolile. „Enesedistsipliin peab olema. Kuid kui ma viivitan tunni lõpetamisega kasvõi ühe minuti, annavad õpilased mulle sellest kohe märku,“ jagab Ruussar töökorralduse kohta selgitusi.
Kabinettidel on Eesti kuulsate inimeste nimed – Paul Kogerman, Julius Kuperjanov, Georg Lurich, Anton Hansen Tammsaare. Huvitavad on ka klasside nimetused – siin ei ole harjumuspäraseid 10a-d ja 12 b-d. Selle asemel on G-1 ja õppesuuna nimetus (G-1 – 10. klass, G-2 – 11. klass ja G-3 – 12. klass). Õppesuunad on erinevad kõikidest tavakoolidest – mitte ainult tüüpilised matemaatika ja humanitaarklassid, aga spetsialiseerumisega meditsiinile, ajakirjandusele, inseneeriale, pedagoogikale, loodusteaduslik-matemaatilised ained, eesti keel ja kunst. Spordisaali koolis pole. Kehalise kasvatuse tundide asemel on tants, tegevused staadionil või lähedal asuvas pargis.
Kõik kabinetid on alati avatud. Õpetajatel ja direktoril pole oma ruume, on ainult õpetajate tuba. See eest on raamatukogu, kus pole raamatukoguhoidjat (riiulil nägime üht venekeelset raamatut „Ühe puu oksad“). Raamatukogus on laudadel arvutid ja malelaud. Igas klassis on kaks tahvlit: harilik (sellele ei kirjutata mitte kriidi, vaid markeriga), pluss interaktiivne sensortahvel.
Oma palga kohta Ruussaar täpset vastust ei anna „Eestis pole õpetajate palgad suured, kuid siin toimib erikoefitsient, sest kool asub Ida-Virumaal, aga minu pere elab Tallinnas,“ põikleb ta täpsest arvust kõrvale.
Kas õpilased suitsetavad? „Mõned korrad olen näinud, tegin märkuse. Suitsetajaid näen harva, arvatavasti peidavad nad end hästi. Nad on suured inimesed, kui nad suitsetama lähevad, siis mina ei tea sellest midagi. Kuid kooli territooriumil on suitsetamine täielikult keelatud.“ Aga snusi ehk närimistubakat tarvitatakse? „Ei tea.“
Muljed hoonest ja sisemisest korraldusest on ainult positiivsed. On kõik, mida teismelistel vaja – arvutid, kaamerad, stuudio, kitarrid, mitte ainult katseklaasidega varustatud füüsika- ja keemiakabinetid. On kohad, kus saab proovida ja luua. Kuid riigigümnaasiumis oli ikkagi pinget tunda: raske õhk, kui nii võib öelda. On tunda nagu istuks koos inimesega, kellega varem sõbrustasid, siis tülli läksid ja jälle kohtusid.Ebameeldiv vaikimine. Võimalik, et see mõne aasta jooksul muutub. Kuid kuidas õppida pärast venekeelset kooli uue kooli 10. klassis ainult eesti keeles omamata muud valikut, on mõistatus, mis siiani lahendamata.
