ERISAADE | Mihhail Kõlvart: riigi venekeelne kriisi-SMS oli üks lause, nelja lühendiga. Riigi tasandil ei osata vene elanikega suhelda

Delfi eriolukorra „Erisaate“ videoliinil on neljapäeva hommikul Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Pealinnas luuakse MUPO juurde ametnike reservi, et liikumispiiranguid paremini ellu viia. Linn vajaks rohkem volitusi nii MUPO-le kui näiteks kaupluste reguleerimiseks. „Kui need oleksid, tuleksid meilt kiired otsused,“ sõnab Kõlvart. Linnapea nendib, et riigis paistab olevat kaotsi läinud vene inimestega suhtlemise oskus ja see tuleb teravalt kriisis esile. „Tallinn tegeleb sellega süsteemselt ja saanud selle eest kriitikat. Praegu näeme, kuidas peame kasutama väga aktiivselt oma allikaid venekeelseks kommunikatsiooniks.“ Saatejuht on Raimo Poom

Täna hommikul selgus, et koroonaviirus on jõudnud Saaremaal ühte hooldekodusse, mis teeb mõistagi murelikuks. Kas Tallinna hooldekodud on valmis?

Antud juhul kõik meetmed ja piirangud peavad olema ühised nii Saaremaal kui Tallinnas. Mõned piirangud kehtestati juba enne kriisiolukorra väljakuulutamist, mõned on rakendatuid praegu. Samamoodi käib Tallinnas praegu testimine, et aru saada, mis reaalne olukord on. Me ju teadsime algusest peale, mitu nädalat tagasi, et see on peamine oht ja selle ohuga tuleb arvestada.

Valitsuse kehtestatud piirangud sel nädalal näevad ette, et tohib avalikus kohas vaid kahekesi käia ja vähemalt kaks meetrit eemale hoida teistest. Samuti pannakse kinni suuremate kaubakeskuste mittehädavajalikud poed. Tallinn soovis ka neid piiranguid. Aga kuidas need ellu viiakse, kuidas teie tagate, et linnas neid täidetakse?

Alustame sellest, et minu arvates on meie ühiskond piisavalt küps, et aru saada, et piirangud on eelkõige signaal. Signaal, et anda inimestele mõista, mis olukord on, mis on võimalikud stsenaariumid ja mida tuleb ette võtta. Samas loomulikult peab tekkima kontrollmehhanism.

Siin peame arvestama, et inimressurss on piiratud, nii politseil kui linna MUPO-l. Aga vaatama sellele, kõik meie inimesed on rakendatud, et kontrollida ja inimestega suhelda. Kordan, piirangud pole selleks, et inimesi karistada, vaid selleks, et anda neile mõista, mis on olukord. Ja sellest sõltub, kas inimesed saavad aru ja neil tekib enesekontroll ja arusaam, miks see on tähtis. Siis see hakkab tööle.

Aga inimesi on vähe. Me Tallinnas tekitame praegu ka reservi ehk MUPO-da üldse mitte seotud ametnikud on valmis appi tulema ja neid saab rakendada. Pluss meil on noorsootöötajad, nemad samamoodi on tänavatel ja suhtlevad eelkõige laste ja noorega.

Ütlete, et meetmed peaks saatma signaali, aga juba eile oli näiteid, kus teatud poed tegid allahindlusi ja inimesed tormasid kohale. See on täiesti vastupidine sellele, mis signaali me tahame saata. Kuidas niisugust asja saab ära hoida? Millega?

Peame arvestama sellega, et eriolukorras peavad valitsusel olema täiendavad võimalused ja õigused operatiivselt reageerida. Mina poleks küll suutnud oodata, et jaeketid suudavad sellise asja välja mõelda – korraldada kampaaniaid eriolukorras. Tahaks näha inimesi, kes selle välja mõtlesid.
Aga ma arvan, et oleks õige, et valitsus suudaks operatiivselt reageerida ja kehtestada operatiivselt piiranguid.

Valitsus aga ei pruugi igale poole jõuda. Ma kujutan ette, et kohalikul omavalitsusel on ikka palju parem pilt, mis teil toimub linnaosades, tänavatel, parkides.. Kas linnal on piisavalt õiguseid või vajaksite mingeid lisavõimalusi kiireks reageerimiseks?

Tõesti omavalitsused saavad reageerida operatiivsemalt, kui selleks on olemas õiguslik baas. Selle pärast saadame regulaarselt valitsusele ettepanekuid, sest on palju valdkondi, kus meil puudub õiguslik baas sekkuda. Kui saaksime reguleerida kaubanduskeskuste ja toidupoodide tegevust, siis ma arvan, et meie poolt tuleksid vastavalt olukorrale kiired otsused. See ei ole etteheide, omavalitsusel tõesti oleks võimalik kiiremini reageerida, kui instrument oleks.

On rida valdkondi, kus me juba ammu palume lisavolitusi. Tänases olukorras olulisemaks näiteks on olukord MUPO-ga. Me lähtume sellest, et MUPO on korrakaitseorgan, kuid neil on täpselt nii palju volitusi, kui igal teisel linna ametnikul. Räägime sellest aastaid, palume neid pädevusi. Ja nüüd ob see kriitiline olukord, et saame aru, et seda on kiiresti vaja lahendada.

Kas olete saanud valitsusest signaali, et omavalitsuste õiguste laiendmaine võetakse ette?

Valitsusel on kindlasti praegu palju tegevusi. Aga tahaks loota, et sellest tekib prioriteetne tegevus. Ja see ei puuduta vaid Tallinna – teistes omavalitsustes küll pole korrakaitseüksust, aga on korrakaitsega tegelevad ametnikud. Lahendus peaks olema süsteemne, et ka teised omavalitsused saaksid neile ametnikele lisavolitusi ja õigusi.

Kuidas teile näib, kas venekeelne elanikkond on saanud eriolukorras saanud piisavalt infot, on nad kursis reeglite ja piirangutega ning sellega, miks need kehtestati? On ju siin pilte Stroomi rannast ja mujalt, kus inimesed kogunevad keeldude ja soovituste kiuste.

Minu arvates praegune olukord näitas probleemi kontsentreeritult. Tuleb tunnistada, et vene meedia ja venekeelne kommunikatsioon tekitab teemana meie ühiskonnas negatiivseid emotsioone. Kas seda on üldse vaja, kas sellega on vaja tegeleda?

Nüüd kriisi olukorras saame aru, miks see on tähtis. Puht matemaatiliselt on venekeelseid meediaallikaid vähem, kui eestikeelseid. Nende maht väheneb iga aastaga. Asi ei ole selles, et inimesed ei saa infot, aga aru saamine ei tule nii kiiresti, sest allikaid, kordusi ja detaile tuleb vähem.

Samamoodi nagu töötab reklaam – alles mitmekordse vaatamise järel tekib arusaam ja soov. Samamoodi töötab informatsioon, üks-kaks korda kuulasime, et asi on ohtlik, aga aru saime siis, kui kümme korda kuulasime. Kuna eestikeelseid allikaid on rohkem, siis inimesed ka kiiremini tajuvad seda sisemiselt. See on mõnes mõttes teooria, aga ma arvan, et adekvaatne.

Meil mõnes mõttes kadus üldse oskus suhelda venekeelsete inimestega riigi tasandil. Eile kõik Eesti inimesed said sõnumi telefonile. Venekeelset teksti te ei näinud. Ma näitan teile, kuidas nägi välja eestikeelne tekst ja kuidas venekeelne tekst.

Eestikeelne tekst on viis rida, venekeelne tekst on üks lause ja neli lühendit selles lauses. See ei ole praegu etteheide aga mulle tundub, et kadus süsteemne arusaamine riigi tasandil, kuidas anda venekeelseid sõnumeid.

Tallinn tegeleb sellega süsteemselt ja saanud selle eest kriitikat. Praegu näeme, kuidas peame kasutama väga aktiivselt neid allikaid venekeelseks kommunikatsiooniks.

Aga mida te teete praegu siis, et Tallinna kodanikke teavitada vene keeles? Kriisi ajal pandi ju PBK uudised kinni.

Õhtused uudiseid läksid kinni aga hommikune formaat, mida linnavalitsus maksab kinni, see töötab. Kaks nädalat iga päev on seal uudised olukorrast, mis puudutavad viiruse levikut, piiranguid ja mida on ette võetud.

Alates sellest nädalast leppisime ETV+ -iga kokku, et otse-eetris on venekeelne pressikonverents, kus räägime sündmustest ja vajadustest, ja kutsume sinna lisaks linnavalitsuse liikmetele spetsialiste ja ametnikke. On käinud kaupmehest liit, arstid.

Riigis tuleb päästeplaan, lisaeelarve, võetakse majanduse turgutamiseks laenu. Kuidas kriis mõjutab Tallinna eelarvet, kas ka linn peab laenu võtma?

Tegeleme sellega juba praegu. Lisaeelarve tuleb praeguste prognooside järgi juunis. See tuleb loomulikult miinusega, pole midagi teha. Juba praegu vaatame, kus saame kokku hoida.

Siin on kaks aspekti – tekkisid kulud, millega me pole arvestanud. Olgu siis lasteaia kohatasud, mida maksame kinni või siis kaitsevahendite soetamine, mida peame samuti ostma, kuna riik praegu ei jõua sellega tegeleda. Aga loodame, et riigi poolt tuleb ka abi omavalitssutele.

Mis puudutab laenu, siis seda on mõtet võtta eelkõige selleks, et elavdada majandust. Kui võidame viirusega seotud kriisi, siis ootab meid majanduskriis. Meil on võimekus olemas laenu võtmiseks ja seda tuleb võtta eelkõige investeeringuteks, et panna majandus kiiremini pärast käima. Kuna me aga ei tea, kui sügav see majanduskriis tuleb, siis pole välistatud, et meil tuleb võtta laenu ka igapäevaste vajaduste katteks,.

Mis on erakorraliste kulude maht täna juba Tallinnas?

Lasteaedade kohatasu kompenseerimine läheb maksma 1,5 miljonit kuus. Isikukaitsevahendite tellimustest tuleb ka umbes miljon juurde. Ja see on ainult algus, neid tuleb tõenäoliselt juurde osta,
Need asjad paistavad kohe silma, aga iga päev tekivad täiendavad vajadused. Kõik renditulu jääb saamata, soovime jätkuvalt toetada sporditegevust – aga tegevust täna ei toimu, saalid jäävad kasutamata. Seega ka kolmandast sektorist jääb tulu tulemata. Probleeme on näha juba praktiliselt igas valdkonnas.