Kriisi süngeim tund arsti jaoks: valik patsientide vahel
Iga arst soovib oma patsiendi paranemist ja teeb selle nimel kõik võimaliku. Nii on arste koolitatud ja nii on nad Hippokratese ajast alates vandunud. Püüdlus aina parema ravi poole on alati olnud meditsiini edasiarendavaks jõuks, aga mingil hetkel tuleb piir ette – kas arstikunsti piiratuse, rahanappuse või lihtsalt voodikohtade lõppemise tõttu. Siis saabub iga arsti süngeim tund, mil tuleb teha valusaid valikuid patsientide vahel. Tund, mil ka valiku mittetegemine on ühe patsiendi eelistamine teisele.
Eesti strateegia praeguses pandeemias on olnud haigestumiste hajutamine pikemale perioodile, et vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust. Mõnede prognooside kohaselt saabub peatselt haigestumise tipp ja peamiseks murekohaks saab intensiivravi voodikohtade arv. Kui muidu on riigile tehtud etteheiteid, et mõne olukorra jaoks ei ole juhiseid välja töötatud, siis vähemalt süngeima tunni otsuste tegemiseks on juhised paika pandud. Nende juhiste alusel otsustavad arstid, kes saab intensiivravi ja kes mitte. Neid juhised soovitavad Eesti regionaalhaiglad ja kriisijuhtimise staap.
Kõigepealt rõhutan, et kõiki patsiente koheldakse võrdselt – nii mehi kui naisi, noori ja vanu, COVID-19 ja muul põhjusel intensiivravi vajavaid, juba intensiivravil olevaid ja neid, kes sinna alles tuuakse. Seega, kui intensiivravi osakonda saabub uus patsient, kuid tema ravimiseks ei ole vaba kohta, siis hinnatakse ravi tulemuslikkuse prognoosi, tulevase elukvaliteedi prognoosi ja patsiendi tahte alusel kõiki osakonnas olevaid patsiente ja tehakse valik, kes jääb ilma intensiivravita. Ravita jääb see patsient, kelle prognoos üldisest tervislikust seisundist, muudest põetud ja põetavatest haigustest, tema hetke seisundist ning muudest kliiniliselt olulistest asjaoludest tulenevalt on kõige halvem.
Kolmas kriteerium on see, millele me kõik võiksime mõelda. Milline on meie tahe intensiivravis? Kas tahame üldse saada intensiivravi? Millises mahus? Kui kaua? Või tahame vaikselt ja väärikalt lahkuda? Arutagem seda oma lähedastega ning haiglasse sattudes juba arstidega, et nad teaksid, kuidas käituda. Ning veelgi parem on see tahe kirja panna patsienditestamendis.
Mis oleks nendele kriteeriumitele alternatiiviks? Loomulikult tuleb loota, et viiruse levik peatub ja ülekoormust ei teki. Juba hajutatakse patsiente haiglate vahel ning Euroopas kohati ka isegi riikide vahel. Ent siiski, kui ikkagi saabub süngeim tund? Kui arst valikut ei julge teha, siis tähendab see, et ta kohaldab ajalist kriteeriumi ehk eelistab patsienti, kes saabus varem ravile. Selline süsteem ei taga elu suurimale hulgale meie seast, vaid nendele, kes haigestusid varem. Suurim tagasilöök oleks see neile, kes on üritanud haigestumist vältida, sest mida varem nakkuse saad, seda varem tekib vajadus intensiivravi saada ja seda tõenäolisem, et koht on veel vaba.
Kui tehakse valikuid, on alati neid, kes pole valikuga rahul. Õigusriigis on võimalik valikute õigsust kohtus kontrollida. See kehtib ka intensiivravi osakonnas tehtavate valikute kohta. Tõsi, kohtuasi ei too ellu tagasi patsienti, kes jäi ilma intensiivravita, kuid kui valik oli vale, siis peab tekkinud kahju rahas hüvitatud saama. Igal aastal on kümneid kohtuasju seoses arstide otsustega ja neid tuleb aina juurde. Pahatihti ei julge arstid otsust teha, sest kardavad kohtuasja. Seepärast olen otsustanud ulatada abikäe arstidele ja luban kohtus tasuta esindada iga arsti, kes on järginud viidatud juhist ja ikkagi kohtusse sattunud süngeima tunni otsustuse pärast. Miks ma seda teen? Sest arstiks ma ei õppinud ja seetõttu tänapäeva kangelast minust ei saanud. Küll aga saan toetada kangelasi omal viisil ja raha küsimata. Kui arstidel on julgus teha õigeid otsuseid, siis võidab ka meie ühiskond.
Head eestimaalased – need juhised on koostatud selleks, et tagada suurim hüve ehk elu suurimale hulgale meie seast. Loodame, et süngeim tund Eestimaale ei saabu ja need juhised jäävadki ainult paberile.
