Seisukoht: poemüüjad pole kangelased, vaid ohvrid
Rimi kauplustes kõlavad kõllid, milles poekett kiidab oma töötajaid vaprateks, et nad kriisiajal endiselt kassas istuvad ja riiuleid täidavad. Rimi Eesti Food AS tegevdirektor Vaido Padumäe kirjutas ERRile saadetud arvamusloos, et “Eesti jaoks täiesti uues olukorras mõistame, et teenindaja amet võib olla sama tähtis kui arsti oma – et meil kauplustes jätkuks kaupa, et meil oleks süüa.” Ta lisas: “Tegi südame soojaks, kuidas kogu meie kollektiiv mobiliseerus. Kuressaares tegid teenindajad töö ümberkorraldusi nii, et kassades on viirusele vähem vastuvõtlikud nooremad inimesed, kes ei ole riskirühmas ning vanemad töötajad on pigem töötamas tagaruumides. Kõik ideed, mis kriisiajal marjaks ära kuluvad, ei saa tulla juhtidelt. Organisatsioon on tark ja nutikas, tal tuleb lasta tegutseda.”
Eestis ei ole müüjad ise selle kontseptsiooni vastu sõna võtnud, kuid USA ajakirjas The Atlantic ilmus ja sai palju vastukaja supermarketi kassapidaja Karleigh Frisbie Brogani arvamuslugu, mis ütleb, et müüjate kangelaspositsioonile tõstmine on tühi sõnavaht: müüjad pole kangelased, vaid ohvrid, sest neil ei ole valikut.
Karleigh Frisbe Brogan kirjutas, et kauplusteketis, kus ta töötab, kutsus ülemus töötajad märtsi keskel tagaruumi ja pidas neile kõne: ta kiitis töötajaid nende panuse ees ja kutsus üles iseendile tänuks aplodeerima. Brogan plaksutas kaasa, kuid tundis, et see on võlts. “Erinevalt arstidest ja päästjatest meie ei asunud vabatahtlikult potentsiaalselt ohtlikule tööle,” kirjutas ta.
Ameerikas on teenindajate kangelastena esiletõstmine samuti levinud. Riigijuhid ja mõjuisikud on neid kiitnud, igas meediaväljaandes on ilmunud lugu, milles on teenindajaid nimetatud kangelasteks. “Me peaksime supermarketite töötajaid tänama, mitte süüdistama neid selle pärast, et järjekorrad on pikad või riiulid täitmata,” kirjutati Los Angeles Times’is.
“Mulle tundub, et mõnedki mu kaastöötajad on ootamatust kiitusest ja ülistamisest nii pilves, et ei näe enam tõelist ohtu, milles nad tegelikult on,” kommenteeris seda Brogan.
Ja jõuab oma seisukoha tuumani: “Kassapidajad, saalitöötajad ja kullerid ei ole kangelased. Nad on ohvrid. Nende kangelaseks kutsumine on vaid ekspluatatsiooni õigustamine. Tarbijad leevendavad sinikraede eesliinitööd kiites oma kognitiivset dissonantsi. Kui maailm pole parasjagu koost lagunemas on need niinimetatud kangelased ühiskonna äärealade nägudeta ja ebaolulised liikmed. Kui kaubandusketi jõukas juht jutlustab meile, et me oleme vaprad ja üllad, siis on see üksnes manipulatsioon hoidmaks ülal keti kasumit,” kirjutas ta.
Ta jätkas, et tal pole midagi oma töö vastu - see meeldib talle. Ka oma töökohta, kauplusteketti ei pane ta pahaks. “Minu viha on süsteemi ebaõigluse vastu, mis ei muutu iialgi, kui me ei sea küsimärgi all motiive, miks meid mütologiseeritakse.”
Ta jätkas, et USA-s (ja ka mujal maailmas, muidugi) on kaubandustöötajate sissetulek nii madal, et nad ei saa pealesurutud kangelasrollist taanduda ja võtta haigusleht või palgata puhkust. Nad ei saa ka töötada kodust.
“Ma ei saa rääkida iga ameti esindaja eest, kuid supermarketite kassapidajate suhtes saad sa austust üles näidata nii, et ei lähe poodi. Käi võimalikult vähe poes, ja kui käid, siis tee ruttu. Ja ma palun, ära kutsu mu kaastöötajaid kangelasteks, kui sa seisad järjekorras oma muffinite ja näokreemiga. Nad vahetaksid sinuga iga kell kohad, kui saaksid,” lõpetas Brogan oma loo.
Üleskutse! Teenindava sektori töötajad - kuidas teie ise end tunnete? Kas tunnete end kangelastena kriisi eesliinil ja olete oma rolli üle uhked? Või nagu Brogan kirjutas: te vahetaksite iga kell oma rolli kassasabas seisva kliendiga? Andke oma mõtetest teada: tuuli.joesaar@epl.ee
