VILJA KÜSIB | Urve Palo: käsi südamel, ma ei ole Jüri Ratasega kordagi arutanud teemat, kas võiksin tulla tagasi poliitikasse
Viimsis hüppasid kaks sotsi üle Keskerakonda ja teie olete samuti asunud toetama keskparteid. Millal te Keskerakonda astute?
Astusin Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast välja kaks aastat tagasi, vahepeal ei ole ma ühtegi parteisse astunud ja plaani ühessegi erakonda astuda ei ole ka. See, et Viimsis lakkas SDE fraktsioon olemast, ei ole minuga seotud, sest ma ei ole erakonnas. Volikogu liige Raimo Tann, senine sotsiaaldemokraat, astus Keskerakonda.
Annika Vaikla ka.
Tema ka. Tema pole volikogu liige, on abivallavanem, seni oli SDE poolt. Nemad astusid Keskerakonda ja SDE fraktsioon lakkas olemast.
Miks neil Keski astumisega nii kiire oli? Sotside kohalik juht ütles, et luges sellest ajalehest.
Seda ei oska ma kommenteerida. Mõlemat tunnen küll hästi ning mõistan nende motivatsiooni ja kaalutlusi, aga selgitama peavad nad seda ise. Nende sammudel ei ole minuga mingit pistmist, seda võin kinnitada.
Enne toetasid sotsid kohapeal Reformi. Aga enam pole mõtet, sest Toompeal võimul nad ei ole. Palju kasulikum on toetada Keskerakonda, mis on peaministripartei. Selline mõttekõik võis olla nii teil kui ka neil endistel sotsidel?
See, et mina toetan Keskerakonda, on kontekstist välja rebitud. Samamoodi toetan ma Reformierakonda, kellel on Viimsi koalitsioonis enamus. Koalitsioonis on ka Isamaa, keda ma samamoodi toetan. Ehk siis: ma toetan seda koalitsiooni. Kuna kaks endist sotsi astusid Keskerakonda ja Keskerakonna fraktsiooni, siis mina toetan seda, et inimesed saaksid jätkata – midagi ju ei muutu, inimesed on samad. Tublid inimesed, võin neid usaldada, tean, mida nad teevad ja milleks võimelised on. Kuna sotsiaaldemokraate enam pole, on loogiline võtta koalitsiooni Keskerakond.
Kui mina oleksin Jüri Ratas, siis mõtleksin ma nii: ilmaasjata läks Urve Palo poliitikast ära, vaja tagasi tuua. Ega ministreid pole jalaga segada, ükskord tuli isegi Martin Repinski panna. Selleks, et Palo tagasi tuua, on vaja talle midagi pakkuda. Mida Ratas teile pakkus?
Mitte midagi, ausõna. Jüri Ratas on üks minu heade tuttavate hulgas.
Te saate hästi läbi.
Mul on igas erakonnas väga häid tuttavaid. Seda, mida ma oma tuttavatega eravestlustes räägin, pole õige avalikkuses arutada. Aga ma võin kinnitada, et sotsiaaldemokraatide lahkumine Viimsi vallas ei ole kuidagi minuga seotud.
Nii et olete Jüri Ratasega kohtunud, millest te rääkisite?
Viimasel ajal ei ole küll kohtunud.
Poliitikasse tagasitulekut ei ole arutanud?
Ei ole. Ausõna ei ole.
Kui mina oleks Jüri Ratas, ütleks ma: Urve, kui mitte praegu, siis riigikogu valimiste järel oled sa jälle valitsuses. Või tuleks mul pähe selline mõte: Urve Palo võiks juhtida mõnda riigiettevõtet. Aga loomulikult astub ta siis Keskerakonda. Kumb variant on laual?
Kumbagi ei ole. Käsi südamel, mitte kumbagi ei ole laual. Ma ei ole Jüri Ratasega kordagi arutanud teemat, kas Urve Palo võiks juhtida mõnda riigiettevõtet või kas ma tuleksin tagasi poliitikasse.
Aga mis tingimustel te tahaksite siis Keskerakonda astuda?
Mitte mingitel. Ma lahkusin poliitikast selleks, et minna erasektorisse. Ma igatsesin erasektori järele. Ma olin erasektoris töötanud 15 aastat enne seda, kui tulin poliitikasse, kus olin 12 aastat. Poliitikast lahkumine oli nii raske samm, see ei tulnud üleöö. Sellised otsused sünnivad pika siseheitluse tulemusena. Ka pärast lahkumist ei olnud üldse lihtne.
Kahju ei olnud?
Kahju ei olnud, aga raske oli. Ma ei teadnud ju, mis must saab, kuidas ma edasi elan. Tegin selle otsuse oma sisetunde najal, nagu ma olen teinud kõik suured otsused oma elus, alates mehe võtmisest kuni suurte töövalikuteni.
Alates mehe võtmisest, see on päris hea.
Kas te arvate, et mehed võtavad naisi?
Ei, ei arva.
Naised võtavad ikka mehi. Aga las meestel jääb see teine arusaam. Nii et see oli minu sisemine otsus. Tipp-poliitikast olen nüüd kaks aastat ära olnud ja poliitikast aasta, sest riigikogus olin ma lõpuni. Ja teate – ma olen õnnelik. Ma olen õnnelik, et mul oli julgust kaks aastat tagasi see samm teha. Nägin, et ma ei jaksa, ei taha rohkem poliitikas olla. Tahtsin erasektorisse tagasi. See oli õige otsus.
Mis suur õnn see kasiinoketi juhtimine saab olla? Pidite põhjendama, miks sellise pakkumise vastu võtsite. Eetiline dilemma jääb. Praegu on ettevõte takkapihta veel kinni ka.
Ei ole üldse oluline, missugust ettevõtet sa täpselt juhid. Ma pean ennast professionaalseks juhiks. Seda olen ma õppinud ja see mind motiveerib – inimeste eestvedamine. Et ma juhin Fenixi kasiinoketti, on tänane seis, ja ma olen sellega rahul. Aasta selle keti eesotsas on olnud tõesti põnev, isegi veel põnevam, kui ma arvasin. Tegu on väga suure ettevõttega, seal on 250 inimest. Just oli ostetud teine kasiinokett, millega pidime ühinema. Kogu see ühinemise läbiviibine, rebrandimine, motivatsioonisüsteemi arendamine – see on nii põnev! Mind tõmbab see käima, tõukab tagant.
No aga kõik töötajad istuvad praegu kodus. Töötukassa meetme peal?
Me pole ainukesed. Väga paljud ettevõtted on kinni. Eriolukorra vastu pole keegi kaitstud.
Teil omanik ei küsi, mis siis saab, kui varsti on töötukassa tühi, aga suur kriis alles ees?
Kas on ees? Ma arvan vastupidi. Tegu on tugeva ettevõttega, meil on selja taga suur kontsern.
Vähemalt seitse aastat kahjumis.
Tänu suurele kontsernile saamegi seda endale lubada.
Austria omanik ei ole mures?
Ettevõtetel on erinevad turuletuleku strateegiad. Novomaticu grupil on oluline algul turgu hõivata ja investeerida. Varem siin kohapeal Eesti juhti ei olnud ja mind võeti just selleks, et võrk optimeerida ja liikuda kasumi teenimise suunas. Mina tahaksin juhtida ettevõtet, mis teenib kasumit.
Palju te Olympicu kliente olete üle löönud?
Vara öelda. Aga märtsi lõpul oleksid töötajad boonust saanud.
Palju te koondama peate?
Paar inimest administratsioonist oleme koondanud, see oli ka pikaajalisem plaan. Aga üldiselt ei pea. Töötukassa meede on meil aidanud seda vältida. Palgatoetuse meedet kiidan, see tehti kiiresti ja professionaalselt, see aitas paljusid sektorid, meid sealhulgas.
Palju olete palgas kaotanud?
Mina olen kaotanud 30 protsenti.
Teised töötajad?
Kes on tööl nagu mina, neil on palka alandatud sama palju. Kellel tööd üldse ei ole, need on miinimumpalgal.
Saalitöötajate palk miinimumpalgast palju kõrgemale äkki ei ulatagi?
Ulatab ikka, umbes kaks korda kõrgem on. 16. märtsil pandi meid kinni, märtsis said inimesed täispalga, kuigi istusid pool kuud kodus. Aprillil kärpisime palku tänu töötukassa meetmele kuni 30 protsenti. Suurem osa inimesi istus kodus, aga sai 70 protsenti palgast. Mais saab töötukassa meede otsa ja siis on suurem osa inimesi miinimumpalgal.
Pessimistliku prognoosi kohaselt on sügisel sada tuhat töötut. Teie poolt tuleb lisa?
Loodan väga, et ei paku. Mina olen optimistliku stsenaariumi pooldaja. Kõhutunne ütleb, et ehk läheb hästi: eriolukorra lõppedes hakkab suurem osa ettevõtteid tööle. Kui kõik läheb praeguse plaani järgi, siis saame juuni alguses avada.
Inimesed on kaotanud sissetulekutes ega tule kasiinosse raha laiaks lööma.
Muidugi ei taastu kõik kohe, see on selge. Olen Ardo Hanssoniga ühte meelt: inimesed unustavad kiiresti, lähevad oma vanasse rutiini tagasi. Kasiino pakub rutiinile vaheldust. Elu taastub järk-järgult, inimestel tekib uuesti sissetulek. Oleme ketti optimeerinud, aga ei koonda kedagi, sest meil oli inimesi puudu. Samamoodi teistes sektorites: praegu töö kaotanud teenindajad leiavad ka tööd mujal, sest teenindajaid on puudu mitmel pool.
Peame rääkima ka poliitikast. Olete olnud majandusminister ja ettevõtlusminister. Kuidas hindate praeguse valitsuse majanduspoliitikat ja reageerimist kriisile?
Ma ei oleks sugugi tahtnud otsustajate hulgas olla. Sellist olukorda pole varem olnud ja seda arvestades on valitsus suhteliselt hästi hakkama saanud. Palgameede tuli kiiresti, paljud teised meetmed on jäänud venima.
Tallinki ja Bolti vastandus küttis kirgi, missuguse põhimõtte järgi teine majandusministri rollis oleksite ettevõtteid toetanud?
Üks kriteerium on kindlasti ettevõtte mõju majanduse käekäigule. Vastamaks nii, et ma ise vastusega rahule jääksin, peaksin enne analüüsima. Aga ad hoc: Tallinkil on peakontor siin, maksab makse Eestis. Bolt kasutab pigem võimalust Lätis makse maksta. Selliseid asju tuleb raskel ajal arvesse võtta. Tööandjad on mõlemad suured, Tallink suurem.
Bolt viitas, kui ma ei eksi, vähemalt tööjõumaksude asjus Eestile.
Nõus, jah. Valitsus lõi kriteeriumid, Bolt on siiamaani kasvu- või start-up-ettevõte, mis tegutseb suure miinusega. Võib olla riskantne anda sellisele ettevõttele suuri laene, seda pidi kaaluma. Tallink on vana ettevõte, ennast tõestanud, üks meie kaubamärke. Ka mina oleksin vaadanud, et Tallink jääks ellu.
Olete olnud ka IT-minister. Viimasel ajal IT-ministrid kohal ei püsi, mis on selle põhjus? Ja on meil üldse tarvis IT-ministrit?
Teate, minu silmis sõltub ministripositsiooni vajalikkus ühest asjast: kas ministril on ideid, kas ta julgeb neid välja käia.
Kaimar Karu oli mõistlik mees, aga sai ikka kinga.
Ma ei tea tal küll ühtegi ideed, vabandust. Võib-olla tal oli, aga minuni ei jõudnud. Ma ei taha teda ei kritiseerida ega toetada, sest mul ei ole selleks piisavalt infot. Aga üldiselt: kui ministril on ideid ja südikust neid kaitsta ja ellu viia, siis on vaja. Kui minister täidab ainult administraatori rolli, teeb nii, nagu ametnikud ütlevad, siis ei ole vaja, sest seda rolli täidab kantsler.
Kingol oli ideid?
Ma ei tea. Ja ma ei taha isiklikuks minna.
Teie olite viimane rahvastikuminister, siis pidime pikalt ilma läbi ajama, nüüd ta meil jälle on, aga hoopis teistel ülesannetes kui teie omal ajal. Kuidas seda metamorfoosi selgitada?
Minu teada on tal lihtsalt vähem valdkondi. Mul oli kolm: integratsioon, rahvuskaaslased ehk eestlased välismaal ja perepoliitika.
Minu mälu järgi te peamiselt integreerisite venelasi.
Mulle lihtsalt sattus selline periood. Aga see ei ole minu teada Riina Solmani portfelliski. See on kultuuriministeeriumis, ja see on minu meelest viga. Ütlesin enne, et minister on väärt kohta täitma, kui tal on ideesid – ja Riina Solmanil on! Tal on ideid, ta käib neid välja ja kaitseb neid – minu meelest on ta väga tubli. Pangu aga edasi.
Kui te erakonnast 2018 välja astusite, solvasite Indrek Saart, et see kõlbaks EKRE esimeheks, aga mitte SDEd juhtima. Miks seda vaja oli?
Erakonnas olid sisepinged. Arutati, kas peaks erakonna esimeest enne valimisi vahetama või mitte. Mina toetasin Jevgeni Ossinovskit, toetaksin ka täna. Indrek Saar tahtis seda kohta. Ma tunnistan, et see ütlemine oli mõnevõrra reljeefne, oleks võinud olla vähem reljeefne, aga see ei tähenda, et kui oleksin täna samas olukorras, siis toetaksin Indrek Saart. Ei, ma toetaksin endiselt Ossinovskit.
Saar teile tere veel ütleb?
Ma pole teda üldse näinud. Soovin talle kõike head.
Miks sotsiaaldemokraatlikel nii halvasti läheb? Erakond on täiesti alla käinud, ja sotsiaaldemokraatide kehv käekäik pole ainult Eesti fenomen.
Mõni aasta tagasi räägiti, et sotsiaaldemokraatide aeg on läbi, aga vaatame täna Põhja-Euroopas ringi: Soomes, Taanis, Rootsis on võimul sotsiaaldemokraadid. Nii et aeg ei ole läbi. Sotsiaaldemokraadid on Eesti poliitikas olulist rolli mänginud, nende loodud on näiteks töötukassa, millele me saame täna toetuda. Sotsiaaldemokraadid on solidaarset ravikindlustust toetanud, perede ja laste eest seisnud jne. Ka teised erakonnad on hakanud seisma tugevama riigi ja pehmemate väärtuste eest, võtnud ära sotsiaaldemokraatide klassikalist nišši. Vähemalt Eestis on sotsiaaldemokraatidel väga raske eristuda, sest teised erakonnad räägivad laias laastus sama juttu.
Kas pole see sotsiaaldemokraatide endi süü? Pealegi, nad pigem ei ole täitnud neile klassikaliselt omistatavaid ülesandeid. Seda heideti ette ka Ossinovskile.
Tõsi. Viimastel valimistel läksid sotsid oma klassikalistest väärtustest kõrvale, hakkasid rohkem rääkima liberaalsusest, sallivusest. See on ka üks sotside teema, aga sai põhiteemaks, mis oli kindlasti viga. Täna pole see nii, aga me ei näe sotse ikka. Võib-olla on see liidri ja ideede teema, aga see on eraldi jutuajamine.
