Vastand Rootsi strateegiale: kuidas Uus-Meremaa kavatseb pärast koroonaviiruse kiiret allasurumist tavaellu naasta
Koosolekut juhtis liberaalne peaminister Jacinda Ardern, kes on ülemaailmse koroonaviiruse pandeemia ajal saavutanud rahvusvahelise tuntuse empaatilise juhtimisstiili eest. Tema kõrval oli Winston Peters, peaaegu kaks korda vanem vaimukas poliitik, kes juhib koalitsioonivalitsuses populistlikku erakonda.
Kabineti ees oli märkimisväärne otsus.
Uus-Meremaa oli 46 päeva olnud peaaegu täielikus karantiinis - otsus, mille valitsus tegi, kui riigil oli vaid 100 koroonaviiruse juhtumit, kuid modelleerimine näitas, et see kulges Itaaliaga sarnasel trajektooril.
Tarvitusele võetud ranged abinõud - tööl tohtisid käia ainult eesliinitöötajad, avatud olid vaid toidukauplused ja lubatud hädavajalikud arstivisiidid - olid töötanud. Elu jättis vaid 21 inimest, kes kõik olid vanemad kui 60 eluaasta. Iga päev avastati maksimaalselt paar juhtumit ja kõik olid seotud juba teadaolevate nakkuskolletega.
Nüüd pidi kabinet otsustama, kas jätkata piiranguid saavutatu kindlustamiseks või minna nende lõdvendamise teed, pannes majanduse taas liikuma. See on otsus, millega sellised riigid nagu Hiina ja Hispaania on juba pidanud silmitsi seisma ja mis paljudel valitsustel tuleb veel langetada.
Wellingtonis olid tervishoiuametnikud kabinetiministritele ette valmistanud neli võimalust, alates karantiini pikendamisest kuni erineva kiirusega taasavamiseni. Võimalustest andis ülevaate rahvatervise juht Ashley Bloomfield, kes on Uus-Meremaal võrdväärne dr Arkadi Popoviga.
Ardern pooldas mõõdukat varianti ehk järkjärgulist taasavamist. Ehkki mõned silmapaistvad epidemioloogid olid tungivalt nõudnud järjekordset piirangutenädalat, hakkasid uusmeremaalased, kes olid piiranguid pea universaalselt järginud, muutuma kärsituks. Unustada ei saanud ka majandust.
"Meie peamine mure oli tervis," ütles siseminister Tracey Martin. "Kui tervishoiu[ametnikud] oleks kohale tulnud ja öelnud, et meil pole süsteemid paigas, poleks me edasi liikunud."
Kabinet arutas umbes kaks tundi, kuidas vabadused taastada, suurendamata lubamatut riski.
"Järk-järgulise taktika probleem oli selle segadusttekitav sõnum, mistõttu oli vaja lihtsust ja mõistust väljendavat keelt," ütles peaministri asetäitja Peters telefoniintervjuus ajalehele The Washington Post.
Nad otsustasid lubada restoranidel ja kinodel, spordisaalidel ja kaubanduskeskustel taasavada alates neljapäevast, kuid seda rangete sotsiaalse distantseerimise nõuete alusel. Koolid jätkavad statsionaarset õppetööd esmaspäeval.
Muretsemiseks oli siiski kaks peamist põhjust. Üks neist olid pubid ja klubid, kohad, kus inimesed käivad üksteisega tihedalt läbi, muutes kontaktide jälgimise keerukamaks. Lõuna-Korea pealinnas Soulis kaasnes ööklubide taasavamisega uus nakkuspuhang, mistõttu valitsuskabinet otsustas nende avamise lükata edasi veel vähemalt nädala võrra.
Teine mure oli seotud matuste ja tangihangaga (maooride kolmepäevane matuseriitus), millest paljud pidid karantiini ajal ootele jääma.
"Tihe arutelu käis selle üle, kui palju inimesi võiks neil osaleda," rääkis siseminister Martin. "Te võite valida, kas pulmi pidada või nendega viivitada, kuid te ei saa otsustada mitte surra."
Jõuti konsensusele, et erapidudel võib osaleda maksimaalselt 10 inimest ja valitsus otsustas ka matustele kehtestada samasuguse piirangu. Inimesed, kes olid nädalaid oodanud oma lähedastega hüvasti jätmist, olid aga nördinud.
Valitsus oli sunnitud oma otsust muutma ja lubas paar päeva hiljem, et matustel võib osaleda kuni 50 inimest. Tegemist oli harukordse kõrvalekaldega valitsuse jaoks, keda on pandeemiale reageerimise eest kogu maailmas kiidetud - reageerimist, mida võiks kirjeldada kui andmepõhist ja radikaalselt läbipaistvat.
Varajane reageerimine
13. veebruaril, kaks nädalat enne Uus-Meremaa esimest kinnitatud koroonaviiruse juhtumit, kibelesid peaminister Ardern ja tema rahandusminister Grant Robertson statistika järele.
"Ta lähenes sellele nagu edukas riskifondihaldur, nagu keegi, kes mõistab riski," ütles Aucklandi majandusteadlane Rodney Jones, kes asus peaministri palvel viiruse levikut modelleerima.
„Ta soovis andmeid ja modelleerimist ning tundis ära mustrid. Valitsus nägi varakult, et see on palju tõsisem kui SARS,” ütles Jones, viidates 2002. aastal Hiinas alanud koroonaviiruse puhangule.
Kuu aega hiljem hakkasid prognoosid täituma. Arderni valitsus sulges piirid. Ettevõtete juhid kutsusid üles astuma veelgi drastilisemaid samme.
"Parim asi, mida me teha võisime, oli oma riigi lukustamine ja viiruse leviku peatamine enne, kui see hoo sisse sai," ütles Rob Newfa, endine Air New Zealandi tegevjuht Rob Fyfe, kes on praegu valitsuse majandusnõunik.
"Teistes riikides, näiteks USA-s, arvavad inimesed, et majanduse jaoks on parim selle taaskäivitamine," sõnas Fyfe. "Kuid kui riigid peavad uuesti karantiini kehtestama, saavad nad majanduslikult palju raskemini pihta kui siis, kui nad sulgevad selle kiiresti ja täielikult."
Ajal, mil Uus-Meremaa end lukku pani, süvenes testimine - mis veel märtsis oli võimalik ainult välismaalt tulnutele ja selgete sümptomitega inimestele.
Järgides selliste riikide nagu Taiwani ja Lõuna-Korea eeskuju, panid tervishoiuasutused paika plaani suurema hulga testide läbiviimiseks ja analüüsimiseks.
Samuti leevendasid nad kriteeriume, pidades silmas asümptomaatiliste juhtumite arvu välismaal. Kaubanduskekuste parkimisplatsidesse pandi kabiinid juhuslikuks testimiseks (mitte ühtegi juhtumit ei leitud). Tänaseks on testitud umbes 216 000 Uus-Meremaa elanikku - enam kui 4 protsenti elanikkonnast - ja laborite võimekus on kaugel ületamisest.
Kontaktide tagaajamine
Valitsus on kaalunud, kas Uus-Meremaa elanikud peaksid hakkama kasutama kontaktide jälgimise rakendust nagu Singapuris, kuid nähes, et huvi selle vastu on väike näiteks naabrite australlaste juures, näib olevat ideest loobunud.
Valitsus loodab selle asemel, et inimesed mäletavad, kellega nad on kokku puutunud, - tehke iga päev märkmeid oma käikude ja tegevuste kohta, palus peaminister Ardern.
Eeldatakse, et kuna viirus on Uus-Meremaal peaaegu välja juuritud, on kõiki juhtumeid nüüdsest suhteliselt lihtne leida. Reedel teatati ühest - kergelt positiivsest juhtumist, mis oli seotud juba teadaoleva koldega.
Otago ülikooli epidemioloog Ayesha Verrall hoiatas, et arvestades 56 aktiivset juhtumit on nakkusoht endiselt olemas ja tõenäoliselt jäävad väikesed kolded püsima.
"See on oht, mis on meiega paar aastat," ütles ta. „Meil peavad olema head testid ja neid tuleb teha varakult inimeste haigestumise korral, nii et kontaktide jälgimisega ei viivitata. See vajab mõtteviisi muutust.”
Terviseametnikud on suutnud seni leida ja isoleerida 80 protsenti nakatunute lähedastest kontaktidest vähem kui 48 tunni jooksul pärast positiivse testi andmist, vahendas Bloomfield sel nädalal.
Valitsusjuht Ardern on käskinud uusmeremaalastel mitte olla stoilised, vaid end testida isegi siis, kui neil on kergemad sümptomid, näiteks nohu.
Jällegi püütakse siin õppida kaugemate riikide kogemustest.
"Vaadake vaid Singapuri ja Lõuna-Korea ägenemisi ja isegi Saksamaal on probleeme," ütles majandusnõunik Fyfe. „See on tõesti keeruline aeg. Kriitiline on see, kui kiiresti ja kui täpselt suudame siinsetele ägenemistele reageerida. ”
