ERISAADE | Ivari Padar maasikakasvatajate töökäte hädast: põllumeeste narrimine on tülgastav, lõpetaks selle ära!

Kui Mart Helmel on infot maasikatelt tasumata maksudest, siis on see ju Martin Helme tegemata töö, ütleb Ivari Padar.

Sõda piiri tagant hooajatööle tulevate marjanoppijate pärast on valitsuse ja maasikakasvatajate vahel läinud erakordselt tuliseks. Delfi „Erisaate“ otseliinil on endine põllumajandusminister, ise maamajandusega sina peal olev riigikogulane Ivari Padar, kes kutsub tungivalt valitsust lõpetama ülbet ja üleolevat suhtumist põllumeestesse ja keskenduma saagi päästmisele. Padar kinnitab, et põllumehed ja maasikakasvatajad otsivad kohalikke inimesi appi, kuis jaksavad. Aga kogu arenenud maailmas on paratamatuseks hooajatööliste kaasamine ka piiride tagant riikidest, kus vabu töökäsi üle on. Sotsiaaldemoraadist riigikogulane leiab, et sel suvel Eesti töökätega saake ei päästa, küll aga ennustab ta, et tuleval aastal võik oma inimeste huvi maa töödel kaasa lüüa olla juba palju suurem. Padar peatub ka EKRE retoorikal võõrtööliste teemal, kus tema sõnul paistab välja võõraviha. Samuti leiab ta, et kui siseminister Mart Helmel on maasikakasvatajate maksude maksmisele etteheiteid, on see ju rahandusminister Martin Helme töö kontrollida ometi. Saatejuht on Raimo Poom.

Kuidas olukord tegelikkuses maasikakasvatajate ja tööjõuga on?

Mure on nagunii. Maasikakasvatajad teevad 11 kuus aastas tööd ja valmistud pooleteiseks kuusk, et saaks koristada. Tänasel juhul on ääretult lahtine ja ebastabiilne olukord, mis tööjõuturul on.
Tean selgelt, et maasikakasvatajad on teinud väga suuri pingutusi, et kasutada ära omasid inimesi, kes võiksid tulla. Aga võibolla järgmisel suvel on asi pigem sellises küpsuses, et Eesti inimene on nõus tulema, kohapeal olema ja maasikaid korjama.

Aga praegusel juhul, kus jaanipäevaks ennustatakse suuremat maarjakorjet, on risk suur, et mari jääb põllule.

Selle kevade eripära on selline külm ilm ja pigem ei tule siin hüppelist valmimist juuni keskel ehk siis korje algab jaanipäevast. See mängib positiivselt. Ehk kui EL-i piirid lähevad 15. juunist lahti, siis teatud lisainimeste võimalust on.

Aga mure on suur ja inimesed on väga häiritud üleolevast suhtumisest. Põllumajandus on väärikas tegevusala ja läbi aegade on põllumajandust ju uutele radadele juhitud. Näiteks just nende inimestel, kel on vähe maad, aga palju initsiatiivi. Neil pole tuhandeid hektareid, vaid on näiteks kümme. Siis oleme ise soosinud seda, et ka väiksematel territooriumitel oleks võimalik iseend ära majandada ja põllumajandust mitmekesistada, et suurte teraviljaväljade vahel on ka aiandussektori esindajad, maasikakasvatajad. Tänasel juhul see ülbe ja üleolev suhtumine neisse tublidesse Eesti inimesesse, kes seal tegutsevad, see on ülekohtune.

Mis mahust töökäte vajadusest me räägime siis nende puhul, et saak saaks korjatud kuuga?

Hooajatööliste vajadusest on räägitud 1000-1500 inimesest sellel lühikesel perioodil ja muidugi tehakse parimat, et saada omainimesi. Ollakse väga paindlikud selle nimel.

Aga kogu maailmas on see nii, et hooajatöölisteks tuleb sisse inimesi riikidest, kus on vabu töökäsi. Eelmisel nädalal olin vestlusringis Prantsuse põllumeestega, kes planeerivad augustisse oma viinamarjakorjet ja peavad valitsusega sellist mõistlikku dialoogi. Valitsus saab ju aru, et kui prantsuse veinitootmine takerdub, siis on see suur katastroof. Olen ka Eestis kutsunud seega üles, et hakkame nüüd rahulikult rääkima ja teeme need asjad ära, et kui 15 juuni läheb lahti, siis oleks võimalik inimesi tuua. Teine asi on ka oluline, et need, kes on juba Eestis, siis neil oleks ka pärast 31. juulit siin tööd teha.

Kogu aiandussektosis on ka augustis palju tööd. Keegi ei sea kahtluse alla tervisekaitse aspekte, kuid nende kõrval tuleb olla arukas ja arutada põllumeestega läbi ja otsida lahendusi. Kogu selle tänase valitsuse käsitluse tagant on võõraviha kõrvad näha.

Nii – vaja oleks 1000-1500 töölist, meil on 50 000 töötut. Mainisite, et ehk järgmisel aastal oleks Eesti inimesed valmis maale tööle minema. Mis see siis takistab neid ikkagi juba praegu?

Huvi on väike. Üks asi on maasikakasvatus, teine on muu põllumajandussektor. Olen rääkinud piimafarmide pidajatega, kes teevad väga tihedat koostööd täna töötukassaga. Südamest teevad koostööd.

Olen rääkinud kahe farmeriga ja neist inimestest, kes on töötukassa kaudu tulnud uurima võiks lausa ilukirjandusliku teose kirjutada. Kahjuks on nii, et need inimesed on olnud tööks võimetud ja neid ei ole saanud usaldada lauta.

Lõpuks on vaja [maasikakasvatajatel], et piisav brigaad oleks kuueks nädalaks kohapeal olemas. Eesti inimestest on raske kokku saada seda kindlust, et kuue nädala jooksul ollakse kogu aeg kättesaadavad. Loomulikult tuleb kõik ka paariks päevaks tulemise variandid ära kasutada ja õpilastele tööharjumuse andmise võimalused. Aga professionaalseks korjeks on jõudu juurde vaja.
Me teame väga hästi, et suurem mure [majanduses] tuleb sügisel. Ja valmisolek põllumajandusse minna see pigem küpseb inimeste peades sügisel ja võib olla mõnevõrra aktiivsem tuleval kevadel. Aga praegusel juhul tuleb meil see suvi ära päästa.

Nüüd on asutud ette valmistama Eestis juba olevate võõrtööliste informeerimist, et neid siis põllumajandusse kutsuda. Kas see hilja pole natuke juba?

Õige, sellega on hiljaks jäädud, aga ohjad on oma kätte võtnud vahendusfirmad, kes siis tahavad vahendada neid inimesi, kes näiteks tänasel juhul on ehitusest vabanenud. Siin tuleb kiiresti koostöös töötukassaga otsida platvorm ja võimalus neile inimestele, kes siin juba on, rakendus leida. Tean, et ka töötukassaga on neid asju arutatud, kuidas nad saaksid olla siin vaheplatvorm, aga ma ei tea, kui kaugel see on.

Tuleb ka leida, kuidas seadust muuta, et see 31. juuli tärmin, milleni lubatakse edasi tööd teha, edasi viia. Oleme proovinud seda riigikogus aktiivselt teha, et enne kui riigikogu suveks laiali läheb, see muudatus ära teha. Põllumehed kutsuvad seda 31. juuli piirangust „kaabude lõikuspühaks“, see on jabur!

Mart Helme ütles eile, et me ei saa vahetada oma rahvusriiki paari tonni maasikate vastu. Kas maasikavaguse vahelt on tekkinud suurem oht Eesti rahvusriigile?

See retoorika räägib omaette, kuidas asjad on. Rahvusriiki saad sa ju edendada, kui sa arukalt ja mõistlikult oma bioressurssi kasutad, annad põllumajandusse võimalusi. Rahvusvahelises konkurentsis on see nii, et hooajatöödel omadest kätest ei piisa. Me väga sooviksime oma enda inimesi rakendada hooajatöödel, aga sel on omad piirid, kui võtame professionaalse põllumajanduse. Saak on ju meie rikkus!

Mart Helme tegi ka ikkagi vihjeid, mis panid maasikakasvatajate aususe küsimärgi alla. Tema olevat sisse vaadanud ja maasikakasvatajad ei maksvat makse. Kas maasikakasvatajatel on probleeme maksude maksmisega ja ausa töötajate kohtlemise tagamisega?

Jällegi jupp retoorikast, kuidas teemat veeretatakse ja aetakse ta igasse võileiva nurka laiali. Kui on maasikakasvatajate maksude maksmisega probleeme, siis peab Martin Helme ning maksuamet sellega tegelema.

Täna on oluline see, et saak saaks koristatud. Ja see näeb emotsionaalselt halb välja, kui jaanipäeval on põld marja täis.

Kas koalitsioon ei saa aru, kui halb see võib piltidel hakata välja nägema, kui maasikad lähevadki põllul mädanema ja see nende süül toimub? See jätaks ju väga ränga mulje vast Eesti inimestele laiemalt.

Kui ma vaatan, siis koalitsioonierakondadest kaks käivad selle teema puhul riigikogu koridoris silmad maas. Joa juht on Tre raadio ja EKRE ja sellele asjale on antud selline mekk nagu näeme. Ja see põllumajanduse narrimine on tülgastav, lõpetaks selle asja nüüd ära ja hakkaks valmistuma saagi koristamiseks!