Merebioloog selgitab: millal me sinivetikatest lahti saame? Miks neid üldse nii tihti kohtab?
Sinivetikad mühavad Põhja-Eesti randades, andes põhjust heisata vetteminekut keelavaid punaseid lippe. Millal me neist vabaneme? Kui ohtlikud nad ikkagi on? Delfi palus merebioloogil Georg Martinil sellest lähemalt rääkida.
Merebioloog sõnas, et sinivetikad ehk tsüanobakterid on üks väga iidne organismide rühm, ilma milleta ei saaks tänapäevasest elustikust juttugi olla - tsüanobakterid rikastasid ilmselt kunagi ammu maa atmosfääri hapnikuga.
Tsüanobaktereid leidub praktiliselt igal pool, ka väga ekstreemsetes keskkondades nii isesesivalt kui sümbioosis teiste organismidega.
"Läänemeres on sinivetikad olemas praktiliselt aasta läbi, kuid just suvel soodsate tingimuste kokkulangedes tekivad massilised sinivetikaõitsengud," selgitas Martin sinivetikate vohamist lähemalt.
"Läänemeres on suvine sinivetikate massesinemine väga tavaline nähtus. Sinivetikate pinnaakumulatsioonid hakkavad tekkima siis, kui avameres on merevee temperatuur tõusnud üle 15+ kraadi ja on püsinud pikemat aega tuulevaikne ja päikesepaisteline ilm."
Martin märkis, et sinivetikate massilist vohamist soodustab ka fosforiühendite rohkus merevees. Sinivetikate õitseng tekib avameres ja seejärel kantakse pinnaakumulatsioonid randa sobiva tuule ja hoovuste suuna puhul. Sinivetikate kadumist on oodata niipea, kui muutub tuule suund või selle tugevus - lainetus kas uhub sinivetikakogumid rannale välja või kannab avamerele tagasi.
Martin hoiatas, et sinivetikatega rikastunud merevees ujuda väga mõistlik ei ole - paljud sinivetikaliigid on potentsiaalselt toksilised ja võivad kokkupuutel põhjustada väga erinevaid tervisehädasid. Kui aga on kokkupuude sellise veega toimunud - on soovitav ennast võimalikult kiirelt puhta veega üle loputada.
