VILJA KÜSIB | Helir-Valdor Seeder: meil ei ole põhjust koalitsiooni lõhkuda ja otsida opositsioonist uut lahendust
Meil on teiega alati hästi tulnud viktoriinid ja mõistatused, kas alustame täna samamoodi?
Ma soovitan teil selle jätta ikka Vikerraadio Mnemoturniirile. Neil tuleb hästi väga välja, teil on raske paremini teha.
Aga täna on väga lihtne küsimus. Sellist filmi nagu „Hukkunud alpinisti hotell” olete ometi teiegi näinud.
Jah, aastakümneid tagasi.
Seal ütleb üks tegelane: „Mina tulin minule peale.” Mis tema nimi oli?
Oi, ei mäleta.
Hinckus oli. Aga kes teda mängis, mäletate?
Ei mäleta.
Mikk Mikiver.
Mäletan küll, et Mikiver seal mängis, jah.
See tsitaat tuli meelde mitmele inimesele, kui te kommenteerisite Parempoolsete vastset algatust, 111 erakonnaliikme manifesti. Te ütlesite ERRile, et olete selle algatuse taga. Mul tuli seda lugedes silme ette kapten, kelle laevas on mäss, kapten aga ronib masti tippu ja hüüab: oo, see on ju minu toetuseks! Mina ise korraldasin selle! Nii paistab kõrvalt, kuidas teile endale?
Meil ei olnud mitte ainult parempoolsete, vaid ka pereühenduse moodustamine. Arvan, lähiajal moodustab veel paar erakonnasisest ühendust. Kõigi nende puhul võib öelda, et mul on olnud mingisugune roll. Olen sel suvel läbi sõitnud praktiliselt kõik maakonnad, olen üles kutsunud inimesi aktiivsed olema, osalema erakonnasiseste ühenduste tegevuses, looma neid juurde, et meie hääl oleks rohkem kuulda.
Iga koergi naerab selle jutu peale.
Meie erakonna arenguruum seisneb selles, et meie sõnum jõuaks meedia kaudu paremini inimesteni. See oli minu mõte, kui ütlesin, et nende ühenduste loomise taga olen kaudselt ka mina. Parempoolsete ühenduse algatajaliige ma ei ole.
Ja see on tunnusmärgiline. Algatus ei ole kriitiline mitte ainult Jüri Ratase valitsuse suhtes, millesse teie erakond kuulub, selle poliitika suhtes, teie erakonna suhtes, vaid ka teie suhtes. Millegipärast saavad sellest aru kõik peale teie enda.
Kas te olete selle manifesti ikka läbi lugenud?
Otsast lõpuni.
Näidake, kus on vähimgi viide isikutele või minule.
Loomulikult ei ole seal isikuid ja teie nime pole ka ühesti avalikult antud kommentaaris, ent kes vähegi lugeda oskab, saab aru, mis selle mõte on. Aga see perede ühendus. Manifesti tulek oli erakonnas teada, seda valmistati ette mitu kuud. Miks oli tarvis sinna kõrval kiiresti see perede ühendus kokku klopsida? Ajakirjanikud selle vastu huvi ei tundnud, ainult erakond ise promos seda.
Mul on väga kahju, et ajakirjanikud huvi ei tundnud.
Pole võrdse kaaluga ettevõtmised.
Kindlasti on. Perepoliitiline ettevõtmine on erakonna siseelu jaoks palju olulisem. Ajakirjanikud tnnnevad selle vastu kindlasti varsti, selle ametnik asutamine seisab sees septembris. Perepoliitikat on Isamaa läbi aegade oluliseks pidanud. Parempoolsuse pärast Isamaas ei ole vaja muretseda. Isamaa on kogu aeg olnud parempoolne erakond. Ta on seda praegu ja on tulevikus, ja mina ise olen veendunud parempoolne, erakonna esimehena viinud ellu parempoolset poliitikat. Ega peale Isamaa eriti Eestis parempoolseid erakondi ei olegi. Eesti poliitika on kaldunud liiga vasakule ja sõnumite tasakaalustamiseks kulub parempoolse majanduspoliitika kuulutamine väga ära.
Härra Seeder, teil on mikrofon küljes, võite südamerahus rääkida vaiksemalt. Miks oli teade perede ühendus loomise kohta tarvis erakonna listi lasta eelisjärjekorras – enne seda, kui manifest sai avalikuks?
Nüüd te eksite. Seda ei lastud sugugi esimesena.
Ma räägin erakonna listist.
Ma räägingi erakonna listist. Enne tuli parempoolsete sõnum ja siis perepoliitiline sõnum.
Minu info ei vasta tõele?
Teie info on, jah, vale. Kahjuks on teie info järjekordselt vale. (Seeder kas valetab või eksib. Loe siit – VK) Aga mõlemad tulid tõesti ühel päeval. Kumbki ei tulnud üleöö, mõlemaid algatusi valmistati ette. See on tavapärane praktika erakonna sees. Alaliselt tegutsevaid ühendusi on meil mitmeid.
Ühesõnaga, te teete kõik, et seda manifesti pisendada.
Ei taha, mul on hea meel, et inimesed on aktiivsed. Aga ma ei taha seda ka üle tähtsustada. Olen vaadanud, et ajakirjandus kommenteerib seda palju rohkem kui meie või algatajaid. Vaatasin eile Aktuaalset Kaamerat: diktor räägib pikalt, siis antakse sõna sotsioloogile. Kui ma Hiiumaalt tagasi tulin, võttis Rahvusringhääling mult pealt 20minutise intervjuu, sealt jõudis peaaegu minuti jagu sõnumit eesti rahvani.
Oleksite otsestuudiosse läinud, oleksite ehk rohkem sõna saanud. Kui mina teile helistan, pole teid Tallinnas, olete kohe ära minemas või siis pole te sel nädalal plaaninud üldse Tallinna tullagi. Te polegi viitsinud eriti erakonna tegemistesse panustada, valitsusse ka ei viitsinud minna – varem või hiljem pidi ju mäss tekkima, kas pole nõnda?
Nii hull see asi ei ole. Enamiku aega ma viibin ikka Tallinnas, aga tõsi on see, et mu elukoht on Viljandis. See on mulle väga hea ja ka erakonnale väga hea, et näen ka reaalset elu väljaspool Tallinna. Mulle meeldib väga Eestimaal ringi käia, ka sel suvel olen kõik piirkonnad läbi käinud. Tõesti, ma ei ole kogu aeg Tallinnas, ei passi meediaväljaannete uste taga, ei kraabi nende kintsu.
Ei tea, kas see erakonnale hea on. Oleksite valitsuses, oleksite asjadega paremini kursis.
Olen asjadega väga hästi kursis. Mul on väga hea väljund mõjutada koalitsioonipoliitikat.
Järgmisel aastal valitakse jälle erakonna juhti. Manifesti algatajate seas on ka näiteks Tõnis Kons, kellel erinevalt teist on erakonna loomise kogemus: tegemist on Res Publica looja ja strateegiga. Teil pole tekkinud mõtet, et Kons võiks tahta teie kohta endale või siis leida teie kõrval kandideerima inimese, kes erinevalt Illimar Lepik von Wirénist teile ka päriselt konkurentsi pakuks?
Selle pärast ma kindlasti ei muretse. Olen kahel korral kandideerinud erakonna esimeheks, mõlemal puhul on olnud vastaskandidaat, sugugi mitte moe pärast, vaid sisuline. Esimene kord oli selleks Kaia Iva ja teine kord Illimar Lepik von Wirén.
Kaia Iva on tänaseks erakonnast lahkunud teie õnnetu pensionireformi pärast.
Ma ei karda konkurentsi. Aga ma pean jällegi täpsustama teie informatsiooni, et ma pole ühegi erakonna asutaja. Ma olen erakonna Isamaa asutaja.
Te olete isamaaliitlane küll aegade algusest peale, aga kindlasti pole te olnud erakonna meeldejäävaim asutaja ega strateeg.
Ma olen kindlasti üks erakonna strateege, ma tunnen ise ka nii. Tunnen, et saan erakonna esimehena kujundada erakonna poliitikat väga olulisel määral.
Huvitav, mida arvavad sellest näiteks Juhan Parts ja Ken-Marti Vaher ning respublikaanid, kes on manifestile alla kirjutanud. Viimati mõtleb Parts, kui tema aeg kontrollikojas otsa saab, et Res Publica mehed võiks jälle etteotsa tõusta, võtab viimati ise teie koha endale?
Küll need inimesed mõtlevad minuga sarnaselt. Ma pean kolmandat korda täpsustama, Parts ja Vaher ei ole sellele manifestile alla kirjutanud.
Tean, ja nii ei olnudki mõeldud. Hakkame manifesti vaatama. Räägitakse seismisest vabaduste kaitsel, vastuse andmisest inimestele endile. Mida vastutus teie silmis tähendab? Mida peetakse silmas, kui räägitakse isikuvabaduste kaitsest? Kui nad ütlevad, et kapseldumine ja halvustav suhtumine teistesse lõikavad meid ära sõpradest?
Manifest on keskendunud parempoolse maailmavaate ja majanduspoliitika rõhutamisele, mis on kogu aeg olnud Isamaa poliitika osa. On tõesti ka mõned siirded ka teistesse valdkondadesse: tark ränne, vähemuste kaitse.
Teie ei paista silma vähemuste kaitsjana.
Peame selle erakonna sees selle algatuse kontekstis läbi arutama. Aga tervikuna ei kritiseeri see manifest ei erakonna poliitikat ega poliitikuid. See pole ühiskonda terviklikult hõlmav manifest. Ei räägita haridusest, kultuurist, rahvusriigist, perest, lastest.
Haridusest, kultuursusest ja avarast silmaringist on eraldi juttu. Mul tundub, see võis käia nende Isamaa poliitikute kohta, kes räägivad keele ja kultuuri kaitsmisest, aga ise eesti keelt ei oska.
See manifest on orienteeritud parempoolsele maailmavaatele ja majanduspoliitikale.
Kas pole põhirõhk siiski pigem liberaalsusel, nagu tabavalt märkis Jürgen Ligi?
Manifesti põhirõhk on parempoolsusel. Kommentaarid ja meedia aga rõhuvad nendele üksikutele punktidele, mille puhul võib rääkida liberaalsusest. Kui erakonnas sees proovitakse parempoolsuse sildi all hakata erakonna maailmavaatelisi põhialuseid muutma ja tegema konservatiivsest erakonnas liberaalset, siis sellega erakonna enamus kindlasti kaasa ei lähe. Isamaast ei saa kindlasti liberaalset erakonda ja selleks pole ka mingit vajadust. Eestis juba on terve hulk liberaalseid erakondi: sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, Reformierakond, Keskerakond kuulub liberaalide perre Euroopas. Isamaal pole liberaalseks erakonnaks saada mingit mõtet.
Väga huvitav, mulle on pikemat aega tundunud, et tõelisi liberaale Eesti poliitturul ei ole, küll aga on tihe trügimine konservatiivses nurgas.
Mina ei tea, kui tõsiseltvõetavad on Eesti liberaalid. Eesti on neli liberaalset erakonda parlamendis või parlamendi ukse taga ja kaks konservatiivset erakonda. Kui Isamaa peaks muutuma liberaalseks erakonnaks, siis jääks ju ainult üks konservatiivne erakond, EKRE. Võib-olla on see EKRE unistus, aga see ei ole kasulik ei Eesti ühiskonnale ega ka neile võitlejatele – kui konservatiivse poliitika defineerimine jääks ainult EKREle koos selle poliitika elluviimise monopoliga. Ka konservatiivses servas peab olema heas mõttes konkurentsi ja inimestel valikuvõimalus.
Ma meenutan, et teil on mikrofon küljes. Jõudsimegi EKREni. Lubasite neid alla neelata, süüdistasiste suurushullustuses. Kuidas te kavatsete alla neelata erakonda, mille populaarsus on teie omast kolm-neli korda suurem?
Ei mina süüdista kedagi. See suurusehullustus on reaalse fakti konstateerimine.
Ta pigem kisub ikka sinna diagnoosi kanti.
Ei, ei. Ajalugu on näidanud, et Isamaal on väga tugev selgroog. Isamaast on mindud, temaga on ühinetud, Isamaa on paremkonservatiivsel tiival olnud eri erakondade ja väiksemate rühmituste ühendaja. 1992 ühinesid neli erakonda Isamaaks, 95 ühinesid Isamaa ja ERSP Isamaliiduks, 2006 sündis Isamaa ja Res Publica liit. Jah, on ka olnud erakonnast lahkunuid, aga selgroog, kompass on olnud kogu aeg ühes suunas ja see saab nii olema ka tulevikus.
Isamaal on olnud ka 2protsendine reiting, mitte küll minu ajal, aga eelmisel sajandil, ja selle järel on tõustud ka peaministriparteiks. Isamaa on olnud väga heitliku toetusega erakond. Aga mõõta küsitluste baasil erakonna poliitika sisu ei ole kuigi mõistlik.
Ega Jaak Madison rääkinud ilmaasjate zombiena hauast ülestõusmisest.
Vabaerakond, mis asutati osaliselt Isamaast lahkunute baasil, jõudis vahepeal 20 protsendini oma reitingus, aga valimistel ei ületanud künnist. Isamaal oli vahepeal 3,5 protsenti, aga riigikogus saime 12 kohta.
Miks viimasel ajal teie EKREl hambus olete? Mart Helme nimetab teid kellekski Seedri- nimeliseks vennaks.
Poliitikas peab olema pikka meelt, kehvade närvidega seal olla ei saa.
Kas te omavahel ka nii klähvite nagu meedias?
Ei ole vajadust.
Miks siis meedias on vaja?
Meedias on suur auditoorium. Meedia viib sõnumeid edasi valdavalt loosungite, lühikeste sõnumitega. Väga raske on pikka ja sisukat teksti edasi anda teie lühikeses saates või päevalehtedes.
Sõimamises ja räuskamises olete EKREst kõvasti maas. Parafraseerides Andrus Ansipit, nad võivad teid ära kustutada nagu suitsukoni.
Seda enam, et meedias antakse enamasti sõnumit edasi pealkirjadega. Pahatihti ei saa lugejad, kes pole tellijad, teksti üldse lugedagi. Järjest tähtsamaks muutuvad lühikesed sissejuhatused, loosungid ja pealkirjad. Eks EKRE tunnetab ka, et meie oleme nende kõige lähemad konkurendid. EKRE on meid defineerinud vaenlasena ja nende väljenduslaad on tihti äärmuslikum kui meil, seetõttu äratab rohkem huvi ja saab meedia tähelapanu, klikke. Meie oleme defineerinud EKREt kui konkurenti.
Mida arvavad erakonna omanikud, rahastajad? Mida arvab Parvel Pruunsild sellest, et reiting on kehv? Mida arvavad Pruunsild ja Margus Linnamäe Parempoolsete algatusest?
Meie erakonnal ei ole selliseid omanikke. Omanikud on kõik 8000 liiget.
Ma räägin rahastajatest, te saite aru, et see oli kujund.
Meil on väga erinevaid rahastajaid.
Räägime Pruunsillast. Millal te viimati rääkisite temaga?
Vahel räägin korra nädalas, vahel on pikem paus.
Millest viimati jutt oli?
Rääkisime Euroopa Liidu rahastamisest ja eelarvepoliitikast. Kuna tegemist on rahandusinimesega, siis oli mul huvitav, mida ta arvab.
Korra nädalas suhtlete, siis saate ikka väga hästi läbi.
No enam-vähem, jah.
Kui tihti Margus Linnamäega räägite?
Linnamäega olen küll väga harva suhelnud. Aastaid tagasi nägin viimati. Ma ei ole teda näinud mitte ühelgi erakonna avalikul üritusel. Tema on olnud meie liige ERSP aegadest, aga ta ei ole kunagi olnud aktiivne erakonna poliitika kujundaja. Ei Linnamäe ega Pruunsild kujunda erakonna poliitikat rohkem kui teised liikmed.
No ei tea, pensionireform sobib Pruunsillale hästi ja samamoodi kogu see lasterikkuse poliitika.
Neil on vajadust rahastamise kaudu erakonna poliitikat kujundada. Nemad on liikmed, võivad tulla koosolekule, kandideerida juhatusse. Teie hüpotees on ekslik. Neil ei ole suuremat hääleõigust.
Veel enne seda, kui Parempoolsete algatus avalikuks sai, hakkas Reformierakond rääkima, et võib-olla on Seedri erakond vales valitsuses. Nüüd kutsub teid juba koju ka Kristen Michal, mitte ainult Kaja Kallas. Kas oravad loodavad liiga palju või mõtlete te võimalusele teha valitsus nendega?
Ajalehekuulutuste kaudu kindlasti koalitsiooni ei moodustata. Kui seda on ka kunagi tehtud, on see aeg tänaseks möödas. Selle konkreetse ettepanekuga on Reformierakond umbes poolteist aastat hiljaks jäänud. Õige aeg oli valimiste järel, kui Reformierakonna esimene eelistus oli Keskerakond. Millegipärast ei võtnud Keskerakond seda ettepanekut vastu.
Praegu ei sünni teil Reformierakonna ja kolmanda osapoolega mingit valitsust?
Selleks ei ole mingit põhjust. Isamaa positsioon on stabiilne ja meie olulised valimislubadused on natuke rohkem kui aastaga päris suures osas ellu viidud. Meil ei ole küll põhjust koalitsiooni lõhkuda ja otsida opositsioonist uut lahendust Eesti riigile.
